Sündmust pealt näinud ja kohal viibinud seltskonna jaoks polnud päevavalgus ja tänavamüra just väga meelt mööda.
Nimelt olid kõik neist korralikult pudeli suule tõstmisega tegelenud. Mees, kes januste sõnutsi vette otsustas minna, ei suutnud sealt omal jõul tagasi tulla.
Muidugi on kahju tõdeda, et ka Põlvasse on saabunud uppumissurmade tragöödia. Õnnetusi juhtub, nagu öeldakse. Veel enam juhtub neid siis kui ei olda adekvaatses seisundis (loe: kaine).
Kuid kõige hämmastama panev selle loo juures on see, et inimesed päriselt tahavadki näha õudusi ja päriselt saavadki naudingut teiste kannatustest.
Kui päästeteenistus esmaspäeva lõunal Põlva järves otsinguid alustas, hakkas tasapisi rannajoon uudishimulike inimestega täituma. “Elusuuruses Reporteri krimisaade,” mõtlesin.
Tuli pähe, et Põlvas võib pidusid ja kultuuri reklaamida palju tahes ja ei tule ka nii palju inimesi kohale kui esmaspäeval Põlva järve ümbrusesse. Kui midagi juhtub, on uudishimulikud varemgi kohal kui päästeteenistus haisu ninna saab. Kurb aga tõsi.
Kõndisin siis mööda rannaperve ja kuulasin, millest need inimesed räägivad. Jutud olid üsna argised. Uppunu polnudki enam nii aktuaalne. Juttu tehti küll piimahinnast ja seebiooperis juhtunust ning kui vahel mõni ägedam tuukri sulpsatus käis, katkes ka jutt ning kõigi pilgud pöördusid ägenenult järvepinna poole. Ja nii mitu korda.
“Mis valu see on, seal seista ja vahtida?” mõtlesin endas. Ilmselgelt tegin ma ise sama, kuid veidi teistel põhjustel. Kas tõesti teiste valu, surm või misiganes muu tragöödia on inimestele naudingut pakkuv? Ma tahaks loota, et tsirkus ja leib jääksid ikka teatud piiridesse. Poleks ju normaalne kui ainuke lõbustav “kultuurisündmus”, mis rahva kohale toob, on mingi järjekordne tragöödia.