Võib-olla siit koorubki välja see kõige tähtsam probleem – noor inimene otsustab pärast kõrghariduse omandamist suure tõenäosusega välismaa kasuks. Iseseisva elu alguses on noorele inimesele väga oluline, et ta leiaks endale töö ja saaks hakata oma elule nii-öelda vundamenti laduma, mis seisneb isikliku elamise hankimises, kõige eluks vajaliku muretsemises.
Igaühel ei ole majanduslikult nii heal järjel vanemaid, kes suudaksid neile kõiki hüvesid võimaldada, ja sellisel juhul on kõrgharidusmaks takistuseks noore inimese elluastumisel. Julgen seda isegi võrrelda laenuga, mida igakuiselt tagasi maksma peab.
Mõtlema paneb veel see, et osa noori õpib küll riigieelarvelistel kohtadel, kuid on võtnud lisaks ka õppelaenu, et kuidagi linnas hakkama saada. Tagajärg on lihtne – tuleb tagasi maksta õppelaen pluss kõrgharidusmaks.
Jääb arusaamatuks, millise kraadi puhul see kõrgharidusmaks kehtima hakkab, kas juba bakalaureuse puhul või alles magistri lõpetamisel. Vägisi kipub pähe mõte, et kõrgharidusmaks soodustab tegelikult tasulist kõrgharidust, ja seda selliselt, et tasulise kõrghariduse puhul maksad ainult õppemaksu õpitud aastate eest, kuid tasuta kõrghariduse puhul jäädki maksma.
Või siis äkki hoopis selliselt, et tasuta kõrgharidust ei olegi olemas, maksad mõlemal juhul.
Ühesõnaga, noorele tundub atraktiivsem minna välismaale, kui jääda siia, Eestisse, ja hakata hirmuga mõtlema, millise maksukoormuse alla ta kunagi satub.