Seintel on miljonid pildiraamid, millel särab abielupaar – naisel on seljas silmnähtavalt kallid kostüümid, mees on tõsise olekuga. Rikkad inimesed, ilmselt edukad ja elus kaugele jõudnud.
Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10 aastat elanud ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi sooltevähki. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.
See mida ma siin majas näen, meenutab mulle vaid üht – inimene võib olla rikas ja edukas, aga on asju, mida ta osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.
Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta – anda võimaluse tundeid väljenadada, võimaluse omal jala seista või minna üle aastate kordki sinna, kuhu ise minna tahaks, mitte kuhu keegi sind kärutab.
Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult jumal ise teab, kas tema mähe vahetatakse või lastakse ööpäev läbi seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.
Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna… Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?
Lugeja võib arvata, et ega sellised asjad ju teda puuduta. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega teisi lähedasi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.
Osakem hinnata seda, mis teil on – tihti on seda nõnda palju, kuid selle eest ei osata tänulikud olla. Miks raisata oma elu mammona kokku ajamisele, kui ükski euro meiega hauda kaasa ei tule? Vaadake enese ümbere, kas või üks päev. Vaadake, kui palju on neid, kel elus palju halvemini läinud ja mõistkem siis, et väärtustades õigeid asju, oleme loonud enesele märksa parema maailma.