Kooliaasta on õige pea algamas, õnnitlen Teid algava kooliaasta puhul. Loodan, et oli ilus suvi ning saite mõnusasti puhata ja olete uueks kooliaastaks valmis. Tänane ilm aitab mõnusat suve unustada ning on selge märk sügisest. Ja sügisega käib meil kaasas kooliaasta algus. Teil, armas koolirahvas, on käsil viimased kibekiired ettevalmistamised, et juba nädala pärast lapsi vastu võtta.
Mina tahaksin täna oma lühikeses mõtiskluses peatuda kahel teemal, mis otsapidi seotud tänase maakonna õpetajate augustifoorumi peaesinejate teemadega: läbivad teemad õppekavades ning õpilaste eneseusu ja -väljendamisega seonduv. Räägin nendel teemadel seepärast, minu arusaamist mööda ei ole nende probleemide lahendamiseks ühtegi seadusandlikku takistust. Pigem on takistuseks väljakujunenud hoiakud koolikorralduses.
Maavanem soovitab õpetajatel vähem rääkida
Alustan viimasest, ehk õpilaste eneseusu ja eneseväljendamisega seonduvast. Meie koolide õpilaste eneseusk on madal. Teadmised erinevates ainetes on erinevad, aga ka nendel, kelle aineteadmised on kõrged on enesehinnang ikka madal. See ei ole minu sisetunne, seda kinnitavad uuringud. Minu arvates saab ja peab siin pere ja konkreetset õpilast aitama. Suhtlesin mitmete maakonna koolide vilistlastega, kes tõdesid, et kuigi neil mõtteid on, siis eneseväljendamisega näiteks ülikooli esimese kursuse praktikumides on raskusi. Olid mõned erandid, need kes Merle Pintsoni kõnetundi on saanud. Olen käinud ise koolides ning näinud, et see mida õpilased teevad ja kui pühendunud nad on, avaldab muljet. Ent nad ei suuda olla samal tasemel kõnes. Ja see võib olla elus üsna suureks takistuseks. Kui linna koolides käivad lapsed on enesekindlamad, siis võivad need erinevused ilmneda juba ka ülikooli sisseastumiskatsetel ja seda meie laste kahjuks. Miks ma sellest räägin. Seepärast, et kõik siin saalis viibijad (õpetajad, koolijuhid, koolipidajate esindajad) saavad selle probleemi likvideerimisele kaasa aidata, kui sellele piisavalt tähelepanu pööravad. Teha rohkem grupitöid, anda rohkem esinemisvõimalusi ning rääkida ise vähem.
Olümpiaadid olgu Põlvamaal integreeritud
Teiseks räägin sellest, millest minu mentor Vooglaid palju räägib. Kui vanemad küsivad lapselt: kas õppisid? Saavad nad vastuseks – õppisin. Aga tegelikult tuleks küsida või lisaks küsida – kas aru ka said? Ja sellest tuleneva vastusega on ka tegelikkuses midagi peale hakata, sellest saab midagi sisuliselt järeldada. Ja just seda ma soovingi, et teeksime ainult neid asju, millel on arusaadav mõte. Kõigile meeldib kiruda, et riiki ehitatakse üles mitme tugeva sambana ja see häirib meid. Kui üks ministeerium ehitab ühte süsteemi, teine teist siis tihti omavahel need ei ühildu. Enamus ei saa aru, miks see nõnda on, teisi ajab see suisa vihale, kolmandad löövad käega. Minu meelest on koolis asjad täpselt samuti. Kooliga igapäevaselt mitteseotud inimesena kuulen erinevatelt ainesektsioonidelt (rinde)teateid, et koolis on asjad paigast ära ning asja saaks paremaks, kui meie ained oleks rohkem. Mina arvan, et erinevaid aineid võiks koolis õpetada palju vähem. Oluline on ainetevaheline integratsioon ning arusaamine erinevatest seostest. Ja selles suunas liikuda ei keela meil keegi, alustagem sellega juba homne päev. Tegin kevadel ainesektsioonide juhtidega kohtumisel ettepaneku ja tahan seda täna korrata. Minu ettepanek on: hakata koolides ja maakonnas korraldama integreeritud (omavahel seotud) olümpiaade.