«Adrenaliin kees kehas, lasin pidurid lahti, veeresin alla, puudest mööda, järsk vasak kurv, läbi suure muda, kivide vahelt ja siis üle katkise silla ja enda üllatuseks olin täitsa püsti. Siis ei olnud enam aega mõelda, pedaalile valu ja finsisse.» Nii kõneleb Petrik põlevate silmadega möödunud võistlusele tagasi vaadates.
«Ekraanile tekkis aeg – teisel rajal teine koht, mis oli väga rõõmustav,» täiendab
ekstreemsportlane, kes sai üldkokkuvõttes kolmanda koha, jäädes võitjale alla vaid 2,47 sekundiga.
Petrikul on läbitud juba ka teine karikaetapp Leedus, kust tõi meie maakonna hulljulge noorsand samuti kolmanda koha. Petrik Jurs võistleb 4.-5. septembril Kütiorus, kus toimub finaal. Seega kõik Petrikule kaasa elama!
Alljärgnevas usutluses saab Petrik Jursiga lähemalt tuttavaks.
Mitu aastat oled Sa ekstreemspordiga tegelenud?
Tegelenud olen ma kokku enda hinnangul umbes kuus aastat. Pihta hakkas kõik saatest «Filter», kus sai esimest korda näha Eesti triali sõitjaid. Sellest ajast peale on sees pidev janu adrenaliini järele.
Kas lisaks downhillile oled harrastanud ka teisi ekstreemspordi vorme?
Jah, ikka! Enne downhilliga tegelema hakkamist, sõitsin ma veel ratta-trialit. See kujutab endast jalgrattaga obstaaklite ja raskete kohtade ületamist ilma jalga maha panemata. Võib tunduda küll imelik, kui jalgratta hüpatakse koha pealt vähemalt meetri kõrgusele mööda vertikaalset seina. Parim näide, kellest kindlasti paljud kuulnud, on Youtube sensiatsioon Danny Macaskill. Trialiga olin, või õigemini olen ( ratas on seniajani veel olemas), sõitnud kokku 4 aastat. Talviti tegelen lumelaua sõiduga. Igal talvel proovin kasvõi korra Soome «mägedel»
sõitmas käia.
Kuidas leidsid tee downhilli juurde?
Tänu sõpradele. Pisiku sain sisse juba mitme aasta eest, kui ise sai veel trialit sõidetud, siis üks sõpradest tegeles juba downhilliga. Sai ostetud natukene downhilli rattale sarnasem ratas ja sellega vahel sõitmas käidud. Pool aastat peale pisiku leidmist tekkis üldtervise, mitte jalgrattaga seotud trauma, mille tõttu ei saanud ma terve aasta ratta selga istuda. Tõeline põrgu minu jaoks, kes on kui ratta selga sündinud. Peale aastat «puhkust» suutsin taas vaikselt trialit sõitma hakata. Kuid siis tekkis Põlvasse uus ja väga aktiivne downhilli sõitja – Juho Mattus, kes taas minu selle downhilli pisiku välja tõi. Koos sai hakatud käima sõitmas, uusi asju proovimas. Kord Kütiorus sõitmas käies, siis kui minul veel täiesti downhilli-spestiifilist ratast ei olnud, sain proovida Juho ratast, mis on ehitatud täielikult downhilli jaoks. Peale esimest laskumist olin ma täielikult võlutud! Kohe sain aru, et see on minu ala. See kiirus, need hüpped, need kurvid – kõik olid nii meelt mööda ja tõid lausa naeratuse näole. Sellest ajast pealt peale olengi täielikult downhillile pühendunud ja plaanis lõpetada pole veel nii pea.
Mitu luud oled taolise spordiala tõttu murdnud?
Kuna tegemist on ekstreemspordiga, siis sellega kaasnevad ka suuremad riskid. Õnneks midagi väga dramaatilist ei ole juhtunud, kuid aegajalt tuleb miskit ikka ette. Minul kuidagi ei ole vedanud näppudega. Neid olen mõnel korral suutnud katki sõita. Tegelikult hetkelgi kirjutan seda intervjuud kipsis näpuga – õnnetus Leedu võistluselt. Teised luud oma kehas olen suutnud jalgrattaga sõites terveks jätta.
Milline on olnud Sinu kõige traagilisem kukkumine?
Sülitan kolm korda üle oma vasaku õla, et mitte ära sõnuda, aga traagilisest õnnetustest ja suurtest vigastustest olen suutnud ennast eemale hoida. Küll juhtus selle aasta hooaja esimesel võistlusel õnnetus, mis maas lamades pani mõtlema, et «Miks ma ikkagi endaga seda teen?» Lähemalt kirjeldades, siis juhtus nii, et peale kiiret rajalõiku olid kaks hüpet järjest. Kiirus oli suur, tegin väikse valeliigutuse ratta peal ja maandusin liiga tagumise ratta peale, samal ajal lenkstang oli vasakule viltu. Nii kui esiratas maad puudutas, keeras ratas järsku vasakule ja nii mina kui ratas sõitsime suurel kiiruselt vastu puud. Esimesse puusse sõitsin sisse õlaga, mis lennutas mind ratta seljast nagu kaltsunuku ja siis tabasin selg ees teist puud, mis minu hoo täielikult peatas. Maas lamades, hing kinni, õlas valu sees, jõudsin juba mõelda, et nii, nüüd ongi kõik, siia see terve hooaeg läheb. Õlga tekkis jäjest suurem valu, mis koheselt pani mõtlema, et rangluu enam ühes tükis küll ei ole. Sõbrad ja kaassõitjad jooksid kohe ligi ja tegid kõik, et mul võimalikult mugav oleks. Kuid, kui olin seal mõned minutid lamanud, hingmine taastatud, hakkas ka õlast valu kaduma ja suutsin püsti tulla. Mõne aja möödudes ei andnud õlg enam valu väga tunda ja hingasin kergendunult, et luud ja kondid on terved. Sellele suurele õnnele tuleb suur tänu anda kaitsmetele, mida me kanname.
Kihutad suure hooga mäest alla ja võid iga väikseima vea tõttu end tõsiselt vigastada. Kuidas suhtuvad Sinu vanemad antud hobisse?
Vanematega on alguses lood keerulised nagu ikka. Nende visioon oma laste hobidest kujutab kindlasti ette midagi palju turvalisemat nagu näiteks male, kabe või kasvõi «nuputa»-ring. Kuid kui sees on see adrenaliini janu, siis lihtsalt ei suuda tegeleda nendega, mis vanemad sul soovitavad teha. Ka minul oli vanemete veenmisega tükk tegemist, asi on jõudnud isegi nii kaugele, et ema lubas võtta rauasae, ratta pooleks lõigata ja kaugele metsa ära viia. Õnneks suutsin ta siiski ära rääkida, et ta seda ei teeks. Aja möödudes said ka vanemad aru, et ma ei ole inimene kes tegeleks näiteks pallimängudega vms. Nende toetus ja huvi hakkas tõusma ja nüüdseks toetab ema väga suuresti minu vajadust ektreemspordi ja downilli vastu. Eks kindlasti on tal koguaeg väike kartus sees, kui ma võistlema lähen, kuid ta ei takista mind selles osas ja saadab mind teele sõnadega «Õnn kaasa!»
Kirjelda downhilli. Mida see endast kujutab?
Downhill on üks suurepärasemaid näiteid ekstreemspordist enesest. Selles on ilu, valu ja põrumisi. Kunagi ei või ette teada, milline tuleb võistluste tulemuste järjestus ja kindlasti on see võrdväärne vastane igasugustele krossi ja talispordi aladele. Downhill on kui formel 1 jalgrattaga. Mäe tipus, raja alguses, sa ei mõtle millegile muule, vaid kuidas sa suudaksid lüüa kella, millel sekundid ainult halastamatult juurde tiksuvad. Kiireim sõitja rajal võidab – sa teed endast KÕIK, et olla see kiireim sõitja! Kujutage ette koolis joostud sadat meetrit. Sa annad endast kõik sellel sajal meetril sirgel, iga viimase jõuvaru endast ja jooksed selle läbi nii 14 sekundiga. Downhilliga on sama- sa annad endast viimase, kuid distants on palju pikem ja rada pole sugugi sirge…
Lumelauasport on Olümpia kavas. Kas ja millal downhill sinna jõuab?
Hetkel küll ei ole kuulda olnud lootusest, et downhill pääseb olümpiale, kuid ma väga loodan, et see siiski juhtub ja võimalikult kiiresti. Downhill on kui iga võistlusspordiala – sõitjad on täie hinge ja kehaga sportlased.
Tüdruksõber on olemas? Kuidas suhtub tema sellesse, et võid õhtul verise ninaga temaga kohtuma minna?
Hetkel olen vaid mina ja minu ratas… Kuid nagu öeldakse – armid pidavat meest kaunistama, et paari armi pärast ma end tagasi ei hoia. Ning nagu mu ema on mind väiksena lohutanud, siis ma juhindun tänapäevani sellisest naljakast lausest: «Pulmadeks saab terveks!»
Kus saab Põlvamaal downhilli või ekstreemspordiga laiemalt tegeleda?
Meil Põlvamaal on vedanud Eesti mõistes. Me elame Eesti künklikumal küljel ja otsides võib leida mõne väikema künka, kuhu saab raja teha ja ratastega lõbutsema käia. Nii ongi tekkinud siia kaks rada- üks Himmastes, teine Eostes. Kõik oleme ise oma kätega ehitanud. Peas keerlevad isegi magama minnes mõtted, mida saaks juurde ehitada ja mis teeks selle kõik veel huvitavamaks. Isegi niisama väljas käies on alati silmad metsa ja mägede poole, et ehk annab siia taas üks rada ehitada. Kuid muidu ekstreemspordiga laiemalt tegelemiseks Põlvas on võimalusi mitmeid. Meil on järve ääres rula- ja rattapark, linna piiril on Mässeri mägi ning Andre külla on tehtud ka väga korralik lumelaua hüppemägi, kus talviti kuuldavasti Põlva ja Peri noored käivad oskusi lihvimas.
Kui palju maksab Sinu varustus?
Kahjuks on nii, et downhill ei ole kõige odavam spordiala. Minu enda varustuse
kogumaksumuseks võiks lugeda umbes 25 000 krooni. Selle sees on kõik – nii ratas kui ka kaitsevarustus. See ei ole tipp varustus, kuid see ajab asja väga ilusti ära. Ratas on mul ostetud kasutatuna, kuna interneti avarustest võib leida väga heas korras rattaid väga hea hinnaga. Aga kogemus ja tunne, mis sa downhilliga tekib, on seda raha väärt.
Kiiver on alati peas, kui rattaga sõidad?
Kiiver on alati peas, kui rajale suundun. Sugugi ei meeldi vaadata, kui keegi rajal sõidab ilma kiivrita.
Kuidas on lood teiste kaitsmetega?
Samuti on peal alati ka teised kaitsmed – keha kaitse, kaelakaitse, põlve-sääre kaitsmed ja kindad. Kunagi ei tea, mis võib valesti minna ja kaitsmed on selle tagamiseks, et kui juhtubki, siis tuled välja sellest ilma vigastusteta. Kiiver ja kehakaitse on ühed tähtsamad neist. Need on mindki mitmeid kordi aidanud. Kiiver pähe, noored!
Millist muusikat kuulad?
Muusikana meeldib mulle rohkem rock’i laadne, kuid tänapäeval on kõik žanrid tihti kokku segatud, et nii meeldib mulle kõik mis on meele järgi.
Tean, et lumelauaga sõites on mõnus klapid pähe panna ja mäest alla vuhiseda. Nimeta oma playlisti kolm lemmik lugu.
Five Feet Of Snow (miami horror remix) – The dirty secrets
You spin me round – Dope
Utah Saints – Something Good (High Contrast Remix)
Milline on Sinu unistuste sponsor?
Minu unistuste sponsor on kindlasti mõni tehase tiim. Mõte sellest juba, et sul on oma tiim, omad mehaanikud, rattal on alati küljes täielikult töötavad jupid. Saad reisid mööda maailma mägesid, tegeleda sellega, mis sul enim meeldib ja selle eest veel palka saada, ajab lausa kananaha ihule.
Kui kaua mõtled downhilliga veel tegeleda?
Lõppu pole kindlasti veel isegi silmapiiril. Eestis on sõitjad, kes on ligikaudu 40- aastased ja ikka sõidavad – seega võib öelda, et minu sõidupäevad ei saa veel niipea läbi.
Milliseid soovitusi annad noortele, kes soovivad hakata downhilli sõitma?
Proovima hakake tasa ja targu. Tunnetage oma piire, ärge kohe ületage neid. Ärge laske esimesel kukkumisel ennast ära hirmutada- õnnetusi ikka juhtub. Alustamiseks ei pea ratas olema tip-top juppidega ega kallis. Kui ei saa millegiga hakkama, või vaja rohkem infot, võib alati meilt küsida. Me võime aidata kõiges, mis teid huvitab seotud downhilliga. Tulge julgelt ligi ja küsige! Kui oma silmaga kõike seda soovite näha, siis 14-15. august on Võrumaal, Kütiorus Eesti meistrivõistlused, kus võib näha kindlasti kiiret sõitu.
Aga nende vanematele?
Ärge kartke, toetage oma lapsi, sest see on just see, mis nendele meeldib ja see on see, mis nad õnnelikuks teeb.
Miks Sa pärast kukkumist siiski püsti tuled ja ratta selga istud?
Sest sa tead, kui sa ratta selga istud, on kõik sinu argimured peast kadunud. Oled vaid sina, sinu ratas ja mets. Ei ole paremat tunnet, kui peale sõitu, kehas veel adrenaliin keerleb, istud maha, pea on probleemidest puhas ja lähed päevale vastu hoopis õnnelikuma inimesena. Kõik see ajab sind tagasi sadulasse. Valu on möödanik, fiiling on igavene…
Kirjelda ennast inimesena.
Mina inimesena olen täiesti tavaline pikemat kasvu Põlvamaa noormees. Olen
rõõmsameelne, positiivse ellusuhtumisega, naeratus tuleb raskelt näost ära. Pool oma elust olen veetnud ratta seljas. Keskkool on lõpetatud, ülikooli tee on veel pooleli.