Tuleva aasta 1. jaanuarist võetakse euro kasutusele ka Eestis. Nii mõneski tulihingelises eesti patrioodis on tekitanud pahameelt, et armastatud kroon asendatakse uue rahatähega.

Olen ka ise nende inimeste hulgas, kes soovivad, et meie ilus kroon ja riigi sümbol jääksid edasi kestma reaalselt käibel olevana, mitte kollektsionääride albumite vahel. Internetist võib leida mitmeid portaale ja kommuune, kus inimesed veerema hakanud rongi mõttejõuga peatada proovinud on. Tihtipeale jäävad nende vihaste netikommentaatorite teadmised euro-valdkonnas nigelaks ning sellest tulenevalt kipuvad ka nende imetabased arvamuseavaldused jääma pinnapealseteks. Nagu enamik inimesi juba teab ja mõistab on see otsus juba rahva eest tehtud ning muuta oleks seda juba hilja.

On neid, kes näevad ainsa negatiivse muutusena, mis euro kasutuselevõtuga kaasneb, mündimajandust. Minu arvates on tegu täiesti tühise pseudoprobleemiga. Suuremaks mureks on see, et pisike rahvusriik jääb oma ühest tähtsaimast eripärast ilma. Mõistan seda, et euro on majandusele ja riigi positsioonile vajalik, kuid kas selle suunas tehtud pingutuste läbi hukkunud ohvrid ja tekkinud raskused on seda väärt?

Praegu on Eesti nagu pohmellis. Tulevikus aga lubatakse seisundi paranemist. Keegi ei oska öelda, millal see paranemine toimub. Keegi ei oska öelda, millal meil tervis korda saab. 2. mail kirjutas majandusportaalis E24 Tartu Ülikooli välismajanduse professor Janno Reiljan , et euro kasutuselevõtu kriteeriumide täitmise nimel tehtud eelarvekärped on toonud Eestile vähemalt 30-40 000 täiendavat töökohakaotust. Päris karmid väited tema suust (kuid arvestades mehe poliitilist tausta pole see väga imeks pandav).

Eks olegi euro välja mõeldud reaalmajandusliku integratsiooni eesmärgil, et kaotada eri piirkondade vahel olevad erinevused. Soovitakse luua soodsamaid tingimusi majanduselu arengule ja sidemete tekkimisele väljaspool ettevõtte reaalset päritoluriiki. Ent ometigi on riike, kes soovivad olla omaette ning majandada oma enda rahaga.

Rahaliidu liikmeks ei olnud ju enne uute EL-i riikide liitumist 2004 aasta 1. mail ainult Suurbritannia, Rootsi ja Taani. Paljud arvavad, et ka Eesti peaks säilitama oma krooni nagu tegid seda eelnevalt mainitud riigid. Suurbritannia mitteliitumiseks on naelsterlingi pikk ajalugu. Ajalugu, mis küündib VIII sajandisse, kui anglosakside kuningas Offa of Mercia esitles rahvale hõbepenni ning pani sellega aluse Merciani naelale. Eesti 16-aastane okupatsiooni-eelne ning taasiseseisvumise-järgne 18-aastane ajalugu pole võrreldav 12 sajandiga.

Hoolimata oma raha loobumisest saame sellest ka mingil määral kasu. Mõned aastad tagasi oli suur hulk rahvast ka EL-i astumise vastu. Hetkel võib aga väita, et liitumine tõi Eestile väga palju kasu. Loodan, et need ohverdused, mida riik on pidanud tegema, ka vilja kannavad ning usun, et see tugevdab eesti näruses seisus olevat majandust. Loodame, et riigipapade tekitatud 30-40 tuhat töötut hoiavad endil veel niikaua hinge sees kuni «Maagilisest Rahast» saadav kasu paari aasta pärast nende murekoorma minema võlub ning suurt kasu toob.

Meediasüst - Põlvamaa noored reporterid
polvamaa.ee
Innove_Rajaleidja
Lasteombudsman
ENTK
Teeviit
Erasmus+