Töötades meelelahutusmeedias kohtan sageli komistusi, mida tuntumad inimesed selles suhtlusvõrgustikus korda saadavad. Paraku unustavad nad sageli kelle silmad nende vääratused üles korjata võivad.
Tark pole ka see kui oma töö tegematajätmises süüdistatakse kõiki ümberkaudseid.
Ma toon ühe konkreetse näite, mis mind selle mõtteni viis, kuna tunnen, et sellest peaks tundma end puudutatuna nii kohalik Põlvamaa meedia kui ka tegelikult suuremad üleriigilised meediakanalid.
Pisikese Põlva tubli ja edukas tütarlastekoor E STuudio on teada tuntud nii kodukohas kui kaugemalgi. Sellest, et hõbekõrisid saadab kõikjal edu ning et nad tasemel on, teab samuti enamik Põlvamaa meediat tarbiv lugejaskond. Kuid et meedial peaks lasuma kohustus nende saavutustel ja tegemistel ööpäevaringselt silm peal hoida, ma küll ei usu.
Mõni päev tagasi kirjutas E STuudio dirigent Külli Lokko oma Facebooki seinale järgmist: «Tahaksin jagada ühte mõtet, millest tüdrukud täna mulle rääkisid. Ja praegu, imehead Horvaatia veini limpsides, arvan, et ütlen selle välja. Ja teen seda meie koori tüdrukute pärast, sest armastan ja hoolin neist väga. Väikese Põlva linna koor, E STuudio tütarlastekoor saavutas maailmas väga tuntud rahvusvahelisel koorikonkursil Indoneesia, Kanada ja Ungari (ka muuseas maailmas väga tundud koorid) järel kogu konkursi neljanda tulemuse pluss erinevate kategooriate ülihead tulemused ning konkursi parimad naishääled. Kas meie väike linn võtab seda juba kui harjumuspärast? Nad näitasid nädal tagasi maailmataset.»
Kas seda võetakse harjumuspäraselt? Jah, mingis mõttes kindlasti. Kas Põlva maailmakaardile viinud käsipalliklubi Serviti saavutused on harjumuspärased? Jah, samuti mingis mõttes küll.
Kes peaks siis neid harjumuspäraseid võite ja kõrgeid kohti kajastama? Ikka meeskond ise. Turundus on selle töö nimi, mis siinkohal tegemata on jäetud. Pressiteated teemal «me lähme», «me hakkame minema», «me oleme siin», «meil läks nii ja nii hästi» ja «me tuleme nüüd tagasi».
Olles ise maakonnalehes töötanud, tean, millised ülesanded lasuvad omi tööülesandeid tegevate toimetajate-ajakirjanike käes. Pole võimalik üht teemat teistest üle kajastada. Tuleb selekteerida. Nii töötavad ajakirjanikud ning sageli langetavad nad raskeid otsuseid – jätavad midagi avaldamata, sest see on kas «hapuks» läinud või ei tundu antud hetkel mõne teise teema kõrval piisavalt mõjus.
Külli Lokko jätkas Facebooki kontol: «Ei kohalik ajakirjandus, raadio, kultuurikeskus, kus teeme igapäevast tööd, linn – mitte keegi ei tunne isegi huvi, et kuidas neil läks. Meie oma lapsed, kes viivad Põlvat ja kogu kaunist Eesti koorimuusikat kaugele, kaugele… Miks see nii on? Küll aga tunneb huvi Belgia, Kanada, USA. Meie ju läksime kodusest Põlvast, mis ka igas konkursi teatmikus kirjas oli.
Kas peale meie lapsevanemate ja kaugemalt kallid sõbrad ikka teavad millega see naerusuine ja endast 200% andev kamp hakkama sai?»
Nimetada oma auväärt tütarlastekoori kambaks tekitab samuti küsimuse, kas see on sellises kontekstis ikka kohane?
Lokko lisas, et on proovinud ühendust saada ka üleriigilise meediaga, kuid need pole tema pakkumistest huvitatud. Et koostöö ajakirjanikuga üleriigilisest väljaandest sujub, peab talle ette söötma kõik võimalused ja omapoolsed pakkumised, sest töödelaviini all oigav ajakirjanik ei tule Põlvasse kaamera näpus tublit tütarlastekoori filmima. Selleks, et pildile pääseda, peabki vaeva nägema, mitte arvama, et see on iseenesestmõistetav.
Leian, et tegemata jäetud turundustöös ei saa süüdistada meediat, kelle ressursid on alati piiratud. Head suhted ja pidev ühenduses püsimine on see, mis tagab kõiksugu probleemideta infovahetuse ning millest peaks ka antud juhul lähtuma.