Oma töökohas arvutit kokku pakkides jäi minu pilk musta värvi tassile kirjaga «Elada hoolides, soovides aidata», mille taga seisab liivakell.
Just selline lause ilutseb Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskuse koduleheküljel. Tol hetkel sai liivakellast minu jaoks antud kontekstis hoopis teistsugune sümbol – inimelu päästmine on sekundite, minutite küsimus. Verekeskused näevad ränka vaeva, et koguda patsientidele puhast verd, mis võib olla suureks elus püsimise eelduseks.
Veredoonorlus on minu hinnangul väikseim tervete inimeste kingitus abivajajatele ja selle tõttu otsustasin küsitleda inimest, kes pole vaatamata oma noorusele olnud kingituste tegemisega tagasihoidlik. Minu küsimustele vastab aktiivne veredoonor TAURI OIMAR, kes on 21-aastane õpilane Andre külast Põlvamaal.
Mitu korda oled oma elu jooksul verd loovutanud?
Hetkeseisuga olen käinud verd andmas üheksa korda.
Millal oli esimene kord, kui Sa otsustasid anda ära osa oma verest?
Esimest korda otsustasin verd loovutama minna pärast 18. aasta sünnipäeva sama aasta sügisel.
Mis aasta see siis oli umbes?
2007.
Miks tuleb noorel mehel üldse taoline soov anda verd?
Tol korral oli see tingitud sellest, et koolist sai ära. Nüüd on see heatahtlikkus.
Mida tähendab Sinu jaoks sõna «veredoonorlus»?
Vere loovutamine heategevuse nimel.
Kui tihti verd anda saab?
Iga kahe kuu tagant meestel.
…aga naistel?
Iga kolme kuu tagant.
Kus Sa tavaliselt verd loovutamas käid?
Põlva Haigla null-korrusel. Seal käib Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus verd vastu võtmas.
Millal on järgmine vere loovutamise võimalus Põlva Haiglas?
26. juulil.
Kas verd saavad kõik inimesed loovutada?
Jah, kõik, kes on vähemalt täisealised, kelle tervisega on kõik korras, kes pole alakaalulised. (Täpsemat informatsiooni leiab aadressil www.verekeskus.ee)
Kui palju verd Sinu seest välja pumbatakse?
450 ml, umbes pool liitrit.
Varem maksti vere loovutamise eest raha. Kas tänapäeval ka jagatakse midagi?
Jah, jagatakse tasse, erinevaid šokolaade, kakaod, makarone, toiduõli.
Mida Sina oled kaasa võtnud?
Mina olen võtnud üldjuhul tasse. Neid on mul hetkel umbes 7-8 tükki.
Miks just tassid? Kõhu saaks täis makaronides ja šokolaadist ja muust taolisest.
Tass on rohkem nagu mälestuseks, see ei saa otsa.
Soovid mäletada seda, et käisid verd andmas ja oled hea inimene?
Täpselt!
Kas oled mõelnud vereloovutamise aktsiooni lõpetamisele?
Ei, pigem olen mõelnud mõne pausi tegemisest, kui tervis parajasti ei luba, aga vereloovutamise aktsiooni ma kindlasti lõpetada ei kavatse.
Kas ja kuidas kutsuksid üles teisi verd loovutama?
Kindlasti kutsuksin, kui on kedagi kutsuda ja kui inimesed on ikkagi huvitatud. Tegelikult on iga kord keegi kaasa võetud, üksi pole kunagi käidud. Kui tood ühe inimese, toob tema veel omakorda ühe jne.
Lisainformatsioon alloleval aadressil:
Tartu Ülikooli Kliinikum Verekeskus
http://www.kliinikum.ee/verekeskus/
«Verevarud kuivasid kuuma juuliga kokku»,
Tarbija24 http://www.tarbija24.ee/?id=288010