, klõbistades lauale teetasse ning püüdes loendada peas poenimekirja, mis kõlas umbes nii: «…kakskümmend kaks tassi, must tee; kakskümmend kolm, pakk võid; kakskümmend neli, 2 pakki piima…» Mul polnud aimugi, palju koguneb huvilisi, aga uskusin, et tuleb eriline õhtu.
Roy koos Leho Rubisega, kes õhtul musitseeris, jõudsid vahetult enne väljakuulutatud kellaaega. Laastukorv, millest paistsid pillid ja muu kaasavõetud kraam, ühes, tiibeti mastif Karma jalutusrihmaga teises käes – nii ongi mulle meelde jäänud esimene pilt Royst. Õigem oleks ehk öelda kontuur, sest mida enam Roy kõneles ja ringi liikus, seda suuremaks muutus ka tunnetus temast kui inimesest. Aeg-ajalt lülitusid sinna kõik kohalviibijad, mõnel vaiksel hetkel oli kuulda selles Roy ema tähelepanelikku hingamist, tunnetada Leho Rubise peenetundelist vaikimist ja silmata Karma otsustavat liikumist ruumis.
Roy kõneles oma rännakutest ja demonstreeris kaasavõetut: drilbusid, tiibeti kloostri trompetit ja muid pille. Jutt voogas sujuvalt üle musitseerimiseks koos Leho Rubisega, kes esitas flöödil india raagasid ning kuidagi kirjeldamatult mahtusid sinna vahele ka teekeetmised, esmalt india masala magus ja eksootilise maitsega tee, mida kõik mekkida said, filmi «Kundun» vaatamise ajal aga dža subma – tiibeti soolane tee piima ja võiga.
Roy Strider esitles kohalviibijaile oma raamatu «Himaalaja jutud» täiendatud kordustrükki ning lehitseda sai kirjaniku teisigi raamatuid – need olid «Minu Mongoolia» ning «Punane ja must». Talle omasel vaoshoitud viisil kõneles Roy impulssidest, mis teda kirjutama juhatasid, ning peatus selgituseks mõnel kuulajaid huvitanud peatükil «Minu Mongooliast».
Maaliklassiõhtu teises pooles Roy poolt vaatamiseks valitud Martin Scorsese film «Kundun» avab vaatajale läbi suurepärase režissööri- ja kunstnikutöö Tiibeti kultuuri ja lähiajalugu. Filmi pealkiri kätkeb endas nii pöördumist Tema Pühaduse dalai-laama poole kui ka otsetõlget tiibeti keelest, mis tähendab «kohalolu».
«See film peaks panema mõtlema selle üle, et dalai-laama ei ole mingisugune muinasjutt, nii nagu kahjuks paljud inimesed seda endale pealiskaudselt teadvustavad,» rääkis Roy mulle, kui me kõrvalklassis teed kurnasime. Õhtu lõppedes pöördus ta kõigi kohalolijate poole palvehelmed käes: «Ma soovin, et Tema Pühadus dalai-laama võetakse tema Eesti külaskäigul vastu riiklikul tasemel ja et inimesed teadvustavad omale Tiibeti vabaduspüüdlusi.»
Ning ootamatult muutus mulle hetkega mõistetavaks Voldemar Panso kunagine mõtteavaldus: «Andekaid inimesi on rohkem kui suuri. Suureks teeb ande inimese eetika, tema kõlbeline tasapind.» Kes oli kohal, see kuulis.