ja sellele järgnenud paanikast kui probleemist läänemaailmas. Kohapeal olevat aga mõistmine, rahulikkus ja arukas tegutsemine põhi käitumismudelid, mistõttu ka paanika on tulemata jäänud.
«Kui maavärin oli kestnud üle minuti ja kogu maa jalge all lainetas ja majad lehvisid justkui tormituules, tekkis küll tunne, et midagi suurt on toimumas,» kirjeldas Liisa esimesi emotsioone. «See, et midagi on juhtunud, jõudis kohale, nähes jaapanlaste hirmunud reaktsiooni ning seda, kuidas nad majadest välja jooksid.»
Seda, et jaapanlased oma kodumaal sisuliselt maast madalast tsunamihirmus üles kasvatatakse, peab Liisa üheks lääne meediasaavutuste negatiivseks näiteks. «Tihtipeale võetakse lause või ütlus kontekstist välja, jäetakse näiteks järgnev jutt mainimata või siis avaldatakse uudis liiga hilja.»
Samas jätab läänemaailm tüdruku hinnangul kõrvale enesekriitilisuse sarnaste olukordadega tegelemisel. Nii arvab Liisa, et jaapanlaste stressilävi kui selline polevatki ainuke võti nende rahulikkuseni. «Asi on ikkagi informeerituse tasemes. Võrreldes Jaapani kohalike uudiskanalite teabekäsitlust muu maailma omaga, on selge vahe selles, et Jaapani uudised edastavad sündmusi väga konkreetselt ja faktiliselt – analüüse ja arvamusi praktiliselt ei olegi.»
Meedia toimib šokiteraapiana
Liisa hinnangul pannakse siinses meedias liialt suurt rõhku individuaalsetele arvamustele, mis toimivad kui lugeja arvamuse kujundajad. Rõhutatakse sündmust ennast, tagaplaanile jäetakse inimesed, kes päriselt kannatavad – peavarjuta jäänud, viga saanud jne. Tihti ongi Jaapanis õppiva tüdruku sõnul meedia see, mis inimesi sündmusest endast rohkem šokeerib. «Minu sõbrad olid alguses muidugi šokis nagu minagi, aga kõik läksid oma elu ja tööga edasi,» kinnitas Liisa. «Ma pole mitte üheski inimeses hüsteeriat täheldanud.»
Jaapani kohaliku meedia kiituseks räägib Liisa ka sellest, et lisaks informeeritusele jagati lugejaile üldteaduslikke fakte tuumareaktorite ehitusest. «Mõelnud olen vist üks kord Lõuna-Jaapanisse sõitmisest. See oli siis, kui kolmandas reaktoris plahvatus toimus. Piisas aga jaapanikeelsete uudiste ja füüsikute analüüside lugemisest, et maha rahuneda.»
Kui olukord peaks tõesti kriitiliseks minema, siis saaks Liisa sõnul Eesti Vabariigi kodanik abi ka Eesti saatkonnast. «Riigist lahkumisele pole mõelnud ja kuidas saaksingi – minu poiss-sõber peab ju siinsamas iga päev tööl käima.»
Tuumapaanika paistab Jaapanisse koomilisena
Maavärina, sellest tekkinud hiidlaine ja maavärina tegevuse tagajärjel rikki läinud Fukushima tuumajaam tekitas koheselt hirmufooni Euroopas ja ka USA-s. Paljude suurriikide juhid esitasid nõude vaadata üle tuumajaamade toimemehhanismid. Liisa sõnul pole aga tema isiklik suhtumine tuumajaamadesse pärast Jaapanit raputanud maavärinat kuidagi muutnud. «Igasugune tuumahirm on tingitud harimatusest. Kui viia end kurssi elementaarse tuumafüüsikaga, siis on lihtne aru saada, et tuumaenergia on endiselt kõige turvalisem,» rääkis tüdruk.
Paanikat külvab Liisa sõnul aga justnimelt see, kuidas infot inimestele edastatakse. «Lennukitega on lugu sarnane. Lennuk on kõige ohutum liiklemisviis, aga kui üks kukub, on kohene paanika totaalne. Statistika võrdluses teiste liiklemisvahenditega räägib aga enda eest,» hindas Liisa olukorda.
Tõelises hädas on peavarjuta kannatanud
Intervjuus rõhutas Jaapanis elav ja õppiv tüdruk seda, et mures ollakse tervete ja šokist üle saanud inimeste pärast, kuigi tegelikult peaks meedia keskenduma peavarjuta jäänutele. «Nende saatus pole selge tänini. Annetusi on laekunud küll palju, kuid nende rakendamine ei toimu koheselt,» muretses Liisa. «Peavarjuta inimeste hulgas on palju ka neid, kes on kaotanud mõne pereliikme või ei ole võimelised neid leidma.»
Küsimusele, kas toimunu on kuidagi ka õpinguid seganud, vastas Liisa positivismi säilitades, et hetkel on käimas kevadvaheaeg. «Kui toimuv kuidagi minu individuaalseid õpinguid segas, siis ainult sel põhjusel, et veetsin mitu päeva ennast uudiste ja infoga kurssi viies.»
Toidulauaga on Liisal samuti kõik korras. «Kui ühes poes midagi müügil ei ole, siis on teises. Midagi saamata ei jää ja isegi kui poes ei peaks midagi olema, siis restoranid töötavad nii nagu varem.»