Ma ei ütle, et kõik poliitikute
otsused on alati 100% õiged, et poliitikud on eksimatud või, et kõik
on korras nagu Norras, aga palun mõelge minuga veidi kaasa ja püüdke
asju näha ka teise mätta otsast.
Mind ründas mõniaeg tagasi vihane erakonnakaaslane, et riigikogu
liikmete palka olevat tõstetud ja mis see siis olgu!? Miks see mind ei
häiri? Sest isegi kui nad kõik teeniksid vaid 100€ kuus, siis ega mina
seda ülejäänud raha oma taskusse ei saaks – see on nii pisku nii
mastaapsete summade juures, et seda lihtsalt ei jätku tervele Eestile
jagamiseks. Ja näidake mulle seda inimest, kes oleks nt 300€ nõus iga
päev tööd tegema, vastutama terve riigi heaolu eest ja selle eest
piltlikult öeldes poolte eestlaste käest peksa saama? Teine asi, kui
nt teie naaber töötab Soomes koristajana ja saab umbes sama palka, mis
meie riigikogu liikmed, siis keegi ei hurjuta ajalehes, et no küll
ikka teenib palju lihtlabase harjaliigutamise eest, sest midagi nagu
koristamisest teaks, aga päris täpselt ei tea kah, kui kerge või raske
see töö ikka on. Või kas sa pead normaalseks oma naabri palga kallal
ilkumist, sest Sinu meelest tundub see ebaõiglane? Aga miks Sa vingud,
mine ka koristajaks, töö on ju lihtne ja palk hea! Miks te arvate, et
poliitiku elu on meelakkumine? Enamik neist inimestest on läinud sinna
selleks, et midagi paremaks muuta. Jah, alati on erandeid.Ma ei
kahtle, et nii mõnigi koriatajana Soomes leiba teeniv eestlane ka
reaalselt magab luua otsas ja samuti pole ma nii naiivne, et usuks, et
kõik riigikogu liikmed hommikust õhtuni rahva heaks midagi ära teevad.
Mulle tuuakse päevast päeva näiteid, kuidas eestlased tormavad tööle
Soome ja nende lapsed nutavad isa või ema taga. Oma
tutvusringkonna põhjal võin öelda, et paljudel saadikutel polegi
peresid, sest neil pole selleks lihtsalt aega. Ega nutavad ka
riigikogu liikmete lapsed – ei vaidle, et need issid/emmed saavad
lapsele lubada paremaid nukke, aga mitte kvaliteetaeetaega isa või
emaga. Nii nagu pole lihtne olla ausalt teeniva ehitaja tütar, pole
lihtne olla ka Eesti rahvast teeniva poliitiku võsuke. Need inimesed
riigikogus töötavad ju iga päev selle nimel, et see teise leibkonna
perepea ühel
hetkel ei peaks enam üle lahe tööle käima. Kui nt poliitikud ei
seisaks ettevõtluse
edendamise eest, kust kohast siis need uued töökohad tulema peaksid?
See “halb”
poliitik on jätnud unarusse oma pere, et aidata seda perekonda, kellele me
kõik kaasa tunneme, aga kes poliitikule kaasa tunneb? See rabamine
keskööni ja seejärel vabal pühapäeval pingviinikostüümis
paraade mööda töllerdamine, selle asemel, et keskmise eesti mehe moel
kodus õlut libistada pole ka teab mis unistuste elu.
Täna juhtusin lugema järgmist postitust FB´s:
“Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete
leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane
mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele
sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades – kui palju maksab 300
grammi seda toodet. Müüja vastas: ” Umbes 1,20 euri”. “See on liiga
kallis minu jaoks…”, vastas mutike. See äratas minu
tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva
grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi
keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused
kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud
sobiva momendi, küsisin: “Kas teil on rahaga väga kitsas?” Ta vaatas
mulle otsa ja ütles:”Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja
20 eurot.” Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin
temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles
järgmised sõnad:” Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu
olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks,
kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!” Ta läks kassasse ja maksis
arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust
selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina
– 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab.
Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD!!!” Mul on häbi
oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
Väga emotsionaalne tekst, aga milliseid nõuandeid jagab Härra autor,
kel ei jätku niipalju lugupidamistki vanema generatsiooni vastu, et ei
nimetaks hädas olnud pensionäri mutikeseks.Ka mina olen poes pisaraid
valanud vaest pensionäri nähes, aga ma valan pisaraid ka nälginud
Aafrika laste pärast. Samas, kas ma olen ise läinud nt vabatahtlikuna
Aafrikasse? EI! Kas Sina oled läinud poliitikasse, et midagi muuta?
Vaevalt!Paraneda saab olukord vaid seal, kuhu Sa ise ka panustad.
Minu vastusõna teksti autorile kõlaks nii:
Ma siiralt loodan, et tänu sellele solidaarsusele ja selle laenu
intressidele saavad ka meie pensionärid parema elu. Mõistan
täielikult inimeste emotsioone, aga kui tausta analüüsida, siis isegi
kui me tõstaks pensioneid kohe ja võtaks selleks laenu, siis oleksime
ise Kreeka – riik, mida ähvardab pankrot. Ja kui mõne teise
valitsemise ajal peaks ka Eestis nii minema (teatud poliitikud on
pidanud laenu võtmist õigustatud sammuks),
siis meilegi näidataks keskmist sõrme, nagu meie tahame praegu teha. Kreeka
kaotus, et neil pole selliseid juhte nagu meil. Jah, nad elasid korra
hästi, aga mis tulemus on? Olukord on rahava keeles öeldes sitt! Ja
kannatavad ka
nende lapsed ja lapselapsedki. Meie laste tulevik on helgem, sest meil
on just nimelt
need säästvad esivanemad…Ja meie riigiisad on säästupoliitikat
õppinud nendelt samadelt esivanematelt.
Kui mul pole söögiraha, siis ma ei lähe panka ega võta laenu, vaid
üritan säästlikult palgapäevani vastu pidada. Miks peaks riik teisiti
talitama? Võtma laenu, et korra kalamarja süüa ja hiljem võlgades
vireleda. Tänased rumalad otsused mõjutavad meid ja meie järeltulijaid
aastaid. Täna võetud laenude eest Teie lapsed Teile tulevikus aitäh ei
ütle, seevastu arukate investeeringute eest võite lausa pai saada.
Mõistkem, et , poliitikud pole mustkunstnikud, nad ei trüki keldris
eurosid, vaid üritavad olemasolevat õiglaselt jagada ja targalt
investeerida, et seda raha juurde toota. Palun, astuge poliitikasse,
nähke vaeva, kandideerige ja muutke maailma. Lihtne on kritiseerida,
aga minge ja vaadake,kui lihtne on miljardeid jagada, kui kõik tahavad
saada – pensionärid, üksikemad, töötud, ettevõtjad. Kõik ju väärivad,
aga pidage meeles, et raha ei kasva puu otsas! Valikud, mida need
inimesd päevast päeva
tegema peavad ei ole lihtsad. Kui Su haige vanaema ja töötu ema
mõlemad tahavad su viimasest 15 € osa saada, siis püüa seda jagada, seda
enam, et endal võiks ka olla laste jaoks kommiraha. Ikka
püüad ju mõelda, et kõigile saaks natuke ja samas mingi osa ka kuskile
kasvama panna – vähemalt arukas teeks nii, m itte arukas ainult
kulutab ja just sellepärast paljud meist ei olegi riigikogu, sest
meil puuduvad need oskused ja teadmised, mis riiki juhtivatel
inimestel olemas on!
Olgem tolerantsemad! Teie ju valisite need inimesed parlamenti,
usaldage neid siis ometi!
Kadri Luik,
kolumnist