Kas lõplikku tõde on võimalik jalule seada, kui igaühel on toimunust oma arusaam? Ja kellele on üldse vaja minevikus sorimist?
Neile ja teistele vähem või rohkem intrigeerivatele tõsistele/koomilistele küsimustele otsiti vastust 11. novembri õhtul Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse lavalaudadel, kus esietendus Stephen Belberi «Kassett» Põlva Eksperimentaalteatri mängituna.
Nagu heale draamale kohane, tõstatas tükk rohkem küsimusi kui andis vastuseid, jättes vaatajale ruumi oma mõteteks. Rivo Veski tõlgitud, dramatiseeritud ning kohati mõnusalt Eesti-aineliseks muudetud Ameerika autori tükk on igati omal kohal ka Eesti tänapäevas, kõnetades nii täiskasvanuid kui noori. Sest kellel meist ei oleks oma suhtumist karjääri, alkoholi ja narkootikumidesse, esimesse armumisse ja seksuaalsuhtesse. Ja kes ei tahaks teada, mis keskkooliaegsetel pidudel ikka tegelikult toimus.
Pealtnäha pooljuhuslik vanade sõprade kohtumine muutus pidevale lõõbile ning mahlakale slängile vaatamata järjest pingelisemaks, pakkudes nii üllatusmomente kui närvikõdi.
Kuid kõik see oleks siiski võinud tänapäeva erinevatest filmi- ja teatrisüzeedest küllastunud vaataja ükskõikseks jätta, kui tegemist poleks olnud nauditava, tabavalt tänapäevase sõnakasutusega tõlkega ja heade näitlejatöödega. Ja tundub, et alati pole tingimata vaja läbida lavakunstikateedrit, et hästi mängida ja lavastada.
Kas oli Vince (Andre Sikkal) laval kordagi igav või osast välja langenud? Või tundus trupp ebaprofessionaalselt kohmakas? Kindlasti mitte. Kui Vince oli kogu aeg oma sõiduvees, siis John (Timo Varik) ning Amy (Anni Haavakats) avanesid etenduse pinge kasvades, pannes vaataja püüdma iga nende sõna ja mõistatama lõpplahendust.
Ja kuidas asi lõppes, seda peab ise vaatama.
Lõpetuseks – on tõesti tore, et noor Põlva Eksperimentaalteater järjest julgemini tuleb ja teeb, võites – nagu pealtvaatajate arv näitas – üha rohkem ka publiku südameid.