sest tegu on peaasjalikult showga. Tants peab olema lõbus ja just niisama lõbus kui lõbus on tantsijatel on ka publikul. Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses toimunud Põlvamaa koolitantsu eelvoor näitas igaljuhul seda, et pealtvaatajate armee ja saalitäituvusega festivalil probleeme pole. Samuti pole puudust rõõmust ja soovist tantsuga tegeleda.
Minu isiklik emotsioon tänavuse koolitantsuga oli saalisistuja ning täiesti neutraalse kõrvaltvaatajana eelmise aastaga võrrelduna veidi tagasihoidlikum. Vaatajana olen igasuguse lavalise tegevuse suur fänn, kuid kui butafooria hakkab segama koreograafiat, siis tuleks küsida – kas on tegu tantsu või teatriga? Viimase kaitseks tõik, et tänavuse koolitantsu eelvoor taotleski «loo jutustamist». Vististi said sellega kõik osalejad hakkama. Lugusid kõnelesid ju kõik tantsud.
Eriti põnev-naljakas on jätkuv Eesti teema kujutamine eriti «villasena», mis tähendab, et iga tants, mis võistles kategoorias Eesti oli tehtud taotluslikult ja võib-olla ülepakutultki rahvuslikuks. Eestiga ei seondu ju ainult rahvariided ja rahvatants? Aga iseenesest oli seda küllaltki põnev jälgida ning kasutades žüriiliikme Anu Vaski mõtet – teistes Eesti piirkondades pole noortes taolist rahvuslikkuse tunnetust nagu siin. Selle üle võiks ainult uhke olla.