muinasjuttude ja suhtelmise teemaline töötuba, mida viis läbi Põlvamaa Noortekogu.
Tutvunud noortekogu olemuse ja võimalustega jaotati end rühmadeks, kus iga grupp sai endale erineva Punamütsikese muinasjutu, mille nad pidid mingil viisil ette kandma. See ülesanne polnudki lihtne, kuna igal Punamütsikesel oli omamoodi «kiiks» juures. Hilisematest ettekannetest tuli välja, et tuleviku Punamütsike on vuntside ja kõristitega ning vanaema sõidab hõljuk-tooliga. Lisaks sellele on mineviku muinasjutus kuri hunt hoopis dinosaurus, Vanaema tegelikult täielik blondiin ning tagurpidi muinasjutus kuri hunt ei olegi kuri. Joonistades ja näideldes said need segased asjaolud aga kõigile osalistele selgeks tehtud.
Kui muinasjutud selged, muutus iga osaleja juba ise loo kangelaseks. Kes sai olla Hunt, kes Jahimees, Vanaema või Punamütsike. Et lihtsam oleks aru saada, kes mida peab tegema ja kuidas käituma, said kõik ette rollikaardid. Kurja hunti kehastav noor sai vabad käed olla täpselt selline:
Sina oled Punamütsikese muinasjutust tuntud kuri hunt, kes sõi Vanaema ja Punamütsikese ära. Sul oli suur plaan selleks, kuidas Punamütsikest endale saada. Sa oled kaalutlev ning mõtled alati oma plaanid valmis enne, kui neid kellelegi teisele avaldad. Kui mõne idee välja käid, siis on need ilmselt omakasupüüdlikud ning head ainult sulle. Üritad kõigile hästi meeldida ning nende ees lipitseda. Oled kahepalgeline – käitud kõigiga väga hästi, kuid samas klatšid ning räägid kõiki taga. Oled tegelikult sisimas kuri, nii et aeg-ajalt tuleb sul suust välja õel naer.
Kuna sulle meeldivad, kuidas inimesed lõhnavad, siis sulle meeldib kõiki nuusutada ning katsuda. Nii tunned, et oled teistega väga lähedane. Samas tekitab see ka isu ning sul on pidevalt kõht tühi. Selletõttu jälgid pidevalt kella nagu tahaksid lahkuda, sest sa ei jõua ära oodata, kuni söögiaeg tuleb. Kuna sa näed, et söögiaeg läheneb (iga minutiga!), siis muutud järjest rõõmsamaks. Naeratad kõigile ning üritad kõigile näidata, kui hea tuju sul on.
Kui kõigil on uued identiteedid selged, tuli asi natuke keerulisemaks muuta. Pärast lihtsamat ülesannet jõudis kätte kõige põnevam hetk – kuidas saab muna kahe meetri kõrguselt vastu maad lasta nii, et see katki ei lähe? Kiirete ideede vahetamise tulemusena otsustati teha kanamunale meeldiva ase, kuhu ta saaks kukkuda. Selleks kulus küll mitu pehmet istumisalust, plakatit ja paela, kuid tulemus oli seda väärt. Muna jäi terveks!
Igatahes möödus töötuba kõigile rõõmsalt ja õnnelikult – nii noortele, Noortekogule kui ka munale. Tagasiside tulemusena tulid välja vaid üksikud probleemid – joonistamist ja aega oli liialt vähe. Ehk järgmine kord tuleb selliste seikluste jaoks varuda terve päev.