meie klassi õpetama hakkab? Tõenäoliselt on ka Põlvamaa koolides üldisemas plaanis mõned uued õpetajad, kuid et noor ja vahetult ülikooli õpingutes lõpusirgele jõudnud… Jah, selliseid õpetajannasid on maakonda tulnud tervelt kaks – Saverna Põhikooli klassiõpetaja Ulja Uibo ning Mooste Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Leelo Punak. Mooste uue õpetajaga käis ka maakonnaleht lähemalt tutvumas.
Millal sai selgeks otsus minna ülikooli ja õpetajaks hakata?
See oli küllaltki raske otsus, sest hinded pärast lõpetamist võimaldasid väga suurt valikut. Mõtlesin, kas minna arstiks või õpetajaks. Kuna arsti õpingud kestaksid väga pikalt, otsustasin lõpuks siiski õpetajaameti kasuks. Õpetaja elukutse on mulle alati olnud sümpaatne. Päris puhast õpetajakutset ma siiski omandama ei läinud. Asusin õppima kirjandust, teatriteadust ja rahvaluulet. Alles magistris spetsialiseerusin õpetaja erialale.
Kuidas kirjeldaksid ülikooliõpinguid? Mis oli raske, mis põnev?
Õpetaja eriala omandamise juures oli ehk kõige põnevam see, et sai ise reaalselt praktikal käia, kogeda kooli olusid ja atmosfääri. Bakalaureuseõppes oli kõik väga raamatu- ja kirjandusepõhine. Magister andis võimaluse bakalaureuseõppes omandatud teadmiste praktilist rakendamist. Nii sain üsna pikalt praktikal olla ning väga palju sai suhelda tegevõpetajatega, kes andsid meile ka loenguid.
Kas magistriõpingutega õpetaja teadmiste ammutamine lõpebki?
Tundub küll. See on punkt, kust õpetajad enamasti väga edasi ei lähe. Tunnen enda puhul, et olen koolis juba nii kaua õppinud, et tahaksin tänasel päeval reaalselt midagi ära teha. Oma teadmisi rakendada.
Kas sinu ema (Maia Punak, PÜG) õpetajaks olemine mõjutas sinu elukutse valikut?
Kindlasti. Nägin oma ema pealt kogu võlu ja valu, mis õpetajaametiga kaasas käib. See andis inspiratsiooni õppida just õpetajaks ega kohutanud ära, olgugi et olen igasugu hirmujutte kuulnud.
On su ema ka soovitusi sinu esimese klassi tarvis andnud?
Eks ikka neid soovitusi ole selle aja peale juba kogunenud. Alguses on ta soovitanud olla karmim. Karmist saab alati minna leebemaks, aga vastupidi autoriteet ei kinnistu.
See saab olema suur väljakutse ning otse loomulikult ootan seda põnevusega. Eks esimene aasta tulebki kõige raskem ning paneb mind palju proovile. Aga ma usun, et saan hakkama. Kohe kui õpetajaks õppima läksin, tekkis ka järgmine mõte – oleks tore õpetada oma kodukohas, ehk siis Moostes. Ma usun, et alustamiseks õpetajateel on Mooste väga hea kool.
Eesti keele ja kirjanduse õpetajana puutud kokku ka lugemuse küsimusega. Kuidas lapsi lugema panna?
Üks põhiline faktor on olla eeskuju. Õpetaja peab ise ka raamatuid lugema, selleks et õpilastes huvi kirjanduse vastu tekitada. Nii oskaks ehk õpetaja paremini ka õpilasteni jõuda läbi kirjanduse, tutvustades erinevaid raamatuid (näiteks mõnd lõiku ette lugedes). Kahtlemata on klassis keegi, keda antud teema või olustik puudutab.
Noori õpetajaid on alati juurde vaja. Kuidas motiveeriksid ülikooli õppima asujaid või neid, kel seisab ees karjäärivalik?
Kõige suurem privileeg, mille üle õpetajad nalja viskavad on see, et on pikk puhkus. Pikk sügis-, talve-, kevad- ja suvepuhkus. Kui aga tõsiselt rääkida, siis õpetajatöö on väga vaheldusrikas. See annab võimaluse igal aastal kohtuda uute eri vanuses noorte inimestega, sest ühesuguseid õpilasi maailmas pole. See ongi õpetajatöö võlu – see ei saa muutuda rutiinseks.