«Kõige alustuseks ütlen ära, et eesti keel polnud koolis minu kõige tugevam aine. Nimelt polnud ma piisavalt vilunud igasugu kirjavahemärkide kasutamisel,» rääkis Sibul avakõnes. «Seda enam on mul hea meel kohata neid inimesi, kes on selles märgatavalt paremad kui mina.»
Sibula hinnangul olid kõige põnevamad tööd need, kus räägiti oma vanematest, sõpradest või vanavanematest. «Need, kus oli tuntav isiklik suhe. Need, kus esines rohkem fakte, need nii põnevad polnud.»
Ühena teiste tööde hulgast tõi Sibul välja Põlva Ühisgümnaasiumi abituriendi Reilika Mägi essee, kus viimane kirjutas oma tädist Marisest. «Tädi Maris on enamiku aastaid oma elust elanud Põlvamaal. Mõned aastad kaugemas kandis. Aga enamuse ajast siinsamas lähiümbruses. Selle pika ajaga on Põlva talle väga armsaks saanud ja ega ta mujal elada tahagi,» tsiteeris Sibul.
Tädi Marisele meeldib end aga väljendada luuleridades, millest ka Sibul end haaratuna tundis, kandes ette mõned read: «Milleks sõuda võõrasse randa kui kodusoojust hinges kanda oma armsal Põlvamaal, kus tuttavad kõik teed ja raad.»
Maavanema vastuvõtule kutsutud maakonna eesti keele kandjad, elus hoidjad – õpetajad ja õpilased vaatasid ühiselt filmi elulugudest. Elulugudega haakus otseselt ka esseekonkurss ju ise – saadetud tööd kirjutasid ju peaasjalikult lähedastest inimestest, nende tegemistest, mõtetest ja olemistest.
Maavanem soovis kõigile nende väärtustega püsivalt teel olemist. «Et meie jalad oleks ikka kindlalt maas, et kannaksime häid mõtteid ja õigeid eesmärke – siis on lihtne edasi minna.»