Üliõpilaselu kõrvale naudib tütarlaps Tartu linna ja võiks öelda, et elu parimaid aastaid noorena. Kuid kuidas jõuab üks Põlvas gümnaasiumi lõpetanud tütarlaps oma unistused teoks teha, seda uuris Põlvamaa Noorteportaal.
Erinevalt paljudest Põlvamaa õpilastest otsustasid sina jääda ka gümnaasiumiks Põlva linna, valides kooliks Põlva Ühisgümnaasiumi. Ometigi olid sinu lõputulemused piisavad selleks, et konkureerida Tartu parimatele gümnaasiumikohtadele. Miks otsustasid Põlvasse jääda?
Põlvasse jäämisel oli mitu põhjust. Kõige rohkem mõjutas see, et minu perekonna majanduslik olukord ei olnud piisavalt hea selleks, et võimaldada kahest ühel lapsest elada teises linnas. Teiseks põhjuseks oli see, et põhikooli lõpetamise järgselt ei pidanud ma end piisavalt julgeks, et minna täiesti uude kooli. Mul oli palju lihtsam minna peale Põlva Keskkooli lõpetamist õppima Põlva Ühisgümnaasiumi, kuhu suundusid ka mitmed minu klassikaaslased, sealhulgas minu õde.
Ausalt öeldes pole ma oma otsust kahetsenud. Põlva Ühisgümnaasiumi matemaatika-loodusklassis oli vaheldusrikas õppida. Meil oli erinevaid õppeaineid, näiteks mikroskoopia, geenitehnoloogia alused, keskkonna globaalprobleemid, mida teistes koolides ei õpetata. Ühtlasi on seal omandatud teadmistest on mul ka ülikoolis õppides palju kasu olnud.
Põlvas veedetud õppeaastaid jääd meenutama kuidas?
Eks ole nii häid kui ka mitte nii häid mälestusi. Kuid ma olen õnnelik, et ma sain üles kasvada sellises armsas ja koduses linnas nagu on Põlva. Nii Põlva Keskkooli kui ka Põlva Ühisgümnaasiumiga seoses on mul palju mälestusi, mida meenutada. Ühisgümnaasiumist meenutan oma kallist bioloogiaõpetajat, kelleta ei õpiks ma hetkel arstiks. Olen temale selle eest väga tänulik. Aga Põlvas veedetud aastaid meenutades meeldib mulle mõtiskleda selle arengu üle, kuidas ühest väikesest tagasihoidlikust tüdrukust on sirgunud eneseteadlik noor. Analüüsida seda, mis on mind mõjutanud ja kuidas.
Kas suhtled paljudega neist, kellega Põlvas koos õppisid?
Pean tunnistama, et väga palju ei suhtle. Igapäevaselt veedan palju aega arstiteaduskonna tudengite seltsis. Arstiteaduskonna hoone asub kesklinnast ja teistest Tartu Ülikooli õppehoonetest kaugel, mistõttu endiste klassikaaslastega väga tihti kokku ei satu. Põlvas käin ka suhteliselt harva, kuna nädalavahetused kuluvad peamiselt õppimisele. Sidet olen hoidnud rohkem põhikooli klassikaaslastega ning peamiselt nendega, kellega on ühised huvid. Paratamatult on aga nii, et suhtled rohkem inimestega, kellega koos õpid ja töötad.
Sinu suureks, võiks öelda et, kireks on olnud keemia. Mis sind selle puhul vaimustanud on?
Mina sain juba varakult aru, et mulle istuvad rohkem reaalained. 7. klassis, kui keemiat õpetama hakati, oli mulle meeldivaks üllatuseks see, et ma saan keemiast aru ja et ma oskan seda. Igale inimesele meeldib tegeleda sellega, milles ta on hea ja mida oskab. Keemia nagu ka kõikide teiste reaalainete puhul meeldib mulle see, et on struktuur, korrapära, reeglid ja loogilisus. 11. klassi avastasin ma aga enda jaoks bioloogia ning see on ka üks põhjus, miks ma peale kooli lõpetamist keemia asemel arstiteadust õppima läksin.
Kas Tartu Ülikooli astudes teadsid kohe, et arstiteaduskond on sinu jaoks?
Tegelikult olid mul mõttes mitmed erinevad variandid. Suhteliselt pikka aega oli kindel, et lähen Tallinna Tehnika Ülikooli rakenduskeemiat õppima. Kuid olles töötanud ühes laboris mõistsin, et keemiku töö on minu jaoks liiga igav ja üksluine. Ma tüdinen asjadest liiga kiiresti ning mul on vaja pidevalt uusi väljakutseid. Nii see otsus sündis. Pärast seda kahtlesin ma veel tükk aega, kas ma ikka saan hakkama. Kuid iga päevaga veendun ma üha enam selles, et olen teinud õige valiku.
Kas kaalusid ka mõnda humanitaareriala?
Kaalusin saksa keele filoloogia õppimist. Saksa keel on mulle alati meeldinud oma kõla ja erilisuse tõttu. Järgmisel aastal on plaan uuesti saksa keelt õppima hakata ning millalgi Saksamaale vahetusüliõpilaseks minna.
Kas oled pidanud kahetsema oma valikut?
Absoluutselt mitte! Alates esimesest biomeedikumis veedetud päevast mõistsin, et olen sattunud täpselt õigesse kohta. Eks vahel ikka tuleb märkmikku vaadates ahastus peale ja mõtlen, et miks oli vaja oma elu nii keeruliseks muuta. Aga just tänu nendele hetkedele mõistad, mis on elus oluline ning hakkad väärtustama seda, mis sul on.
Mis on möödunud õppeprotsessi peale vaadates kõige põnevam seik ülikoolis, mida jääd kindlasti ka tulevikus meenutama?
Iga päev arstiteaduskonnas on eriline. Võib öelda, et kahe ja poole aasta jooksul olen kogunud hulganisti mälestusi. Muidugi eriti hästi jääb meelde esimene aasta, sest siis oli kõik nii uus ja põnev. Arvan, et kõik arstitudengid/arstid jäävad meenutama laibakuuris inimkeha prepareerides veedetuid tunde. Üks tore mälestus esimeselt kursuselt on ka sellest, kuidas me oma rühmaga pimadas surnuaial videot käisime filmimas.
Arstiteaduskonnas kestab õpe kaua? Sa pole veel poole pealgi? Kas jaksad edasi astuda?
Põhiõppega, mis kestab kuus aastat, olen peaaegu poolel teel. Arvan, et siit enam tagasiteed pole ja poolelijätmine pole kindlasti minu jaoks võimalus. Iga järgnev aasta on pigem kinnitus sellele, et ma tõesti olen leidnud oma elu kutsumuse. Kaks ja pool aastat on minu jaoks möödunud linnulennult ning arva, et enne kui märgata suudan, olengi juba lõpusirgel. Minul on plaanis pea püsti lõpuni välja minna.
Mida soovitaksid neile, kes tahaksid samuti arstiteaduskonda õppima asuda?
Tulge! Kuid siin on üks «aga». Inimene, kes tuleb arstiteaduskond peab väga motiveeritud selleks, et õppida, õppida ja veel kord õppida. Õpilastel, kellel on kooli ajal kujunenud head õppimisharjumused, sellega ei teki probleemi. Samas olen aru saanud, et arstiteaduskonnas ei ole kunagi võimalik õppida liiga palju. Kindlasti soovitan kooli ajal korralikult õppida, siis on ülikoolis palju lihtsam.