Jäin üle pika aja riigikanali päevakajalisi saateid «Ringvaade» ja sellele järgnenud «Vabariigi kodanikud» jälgima. Viimases sai läbivaks aruteluteemaks kampaania «Talendid koju!».
Stuudios oli üks projektis osalev noor, 22-aastane eestvedaja Artur Elme (töötab Elioni finantsanalüütikuna), Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor Erkki Truve, ettevõtja ja konsultant Hede Kerstin Luik ning kirurg Tiit Meren.
Saatejuht Aarne Rannamäe polnud «Talendid koju!» kampaania püstitust kritiseerides kõige leebem, andes saatesviibinud noorele projektikontaktile korduvalt hinnangu tema looklevatest, kõrvalekalduvatest vastustest konkreetsetele küsimustele. Ja nii oligi. Minust aasta vanem projekti eestvedaja, ühtlasi finantsanalüütikuna töötav noormees rääkis, et «Talendid koju!» pole üldsegi mitte propagandistlik kampaania, vaid toimib reaalselt selle vastloodud veebikeskkonnas. Viimase ümbersõnastatud tsitaadi sisu analüüsides leiame aga, et selliselt tegutsemine ei ole midagi muud kui propagandistlik. Visates õhku teema, et ootame tagasi «talente», võib see tahes-tahtmata siinelavale inimesele tunduda solvanguna. Kas täna tähendab talent edukat ettevõtjat, kes on väliskeskkonnas käegakatsutavaid tulemusi saavutanud? Kui, siis miks peaks selline inimene tahtma Eestisse tegutsema tulla?
Saatejuhi roll olla teema relevantsuse osas oponeerival kohal mõjus väga elavdaalt. Panigi mõtlema – miks ja kelle jaoks neid talente siis vaja on? Kas praegu Eestis elav inimene on tõesti viimane matsirahvas, kellele riik nii hädasti alternatiivi vajab? Kahe retoorilise küsimuse tipmeks arutleksin hoopis selle üle, mis mõtteid saatest koorunud teemapunktid minu pähe istutasid.
Nimelt, kas pole õige, et on üks osa inimesi, kes ongi välismaal vajalikumad kui siin? Kui tõesti ongi andekaid noori, kes tahavad välismaal end tõestada, siis mingu ja andku tuld. Sellist otsust ei tohiks kritiseerida, vaid toetada nii pere kui ühiskondlikul tasandil. Kuidas muidu saaks noor koolisõpitu asemel proovida omal käel, mida p ä r i s e l t pea ees tundmatus kohas vette hüppamine tähendab?
Teemasse veelgi süüvides tärkas pähe korduvalt õhku paiskunud sarnane teemakäsitlus Põlvamaa kontekstis. See, et noored siit lahkuvad ja tagasi ei tule. Sain ühtäkki aru, et eduvõimeline noor inimene peabki minema nii kaugele kui võimalik, kuid säilitama sideme oma koduga. Raha sissetoomine piirkonda ei pea toimuma ilmtingimata siin kohapeal tegutsevate ettevõtjate arvelt. Me justkui ootaks, et mingid imetabased investorid mingitest ähmastest kaugustest meid ise üles leiaks. Hoopis siit lahkunud ja mujal ettevõtlusega tegelevate noorte kogemusi ja kontakte tuleb kohaliku majanduse huvides ära kasutada. Kui me ei püsi pidevas suhtluses oma kohalike talentidega, siis unustavad nad meid ära, ning kui me ühtäkki leiame, et võiksime nende abi vajada, ei tunne nad enam vajadust koostöö järele. Seega tuleks säilitada ettevaatlik suhtmine n-ö sildade põletamisse ja uste sulgemisse.
Noored on vägagi tundlikud ja praegu, noorena sellest kirjutades ning ka end ülejäänutest distantseerides, ei saa olla võimalik, et jään lõpuni objektiivseks. Küll aga usun, et probleemi põhiolemus peitub meie kohalikus suhtumises. Me nagu võtaksime noorte lahkumist reetmisena, mis seda tegelikult pole. Kõik, kes noortega koostööd teevad, peaksid koostöö lõppedes säilitama sidemed, sest neid võib alati vaja minna, sh nii õpetajad õpilastega, tantsurühmade vanemad oma kasvandikega jne. Küll siis ühel päeval paigutab kunagine õpilane häid suhteid omava koolidirektoriga investeeringu kooli ja tantsurühma kunagine talenttantsija raha klubiruumide ehitusse.