Nii avatigi kunstinäitus «Alice läks Tartu, Alo jäi Põlva» Tallinna Kullo Galeriis, otse pealinna südames.
Tegemist on keskaegse hoonega, mille kunagised läbikäigud ja kõik võlvid pole tänini nagu originaalis, kuid oma aimatava asukohaga liigendavad ruumi paljuski. Hubase atmosfääriga ruumis, mille seinte vahel on kahtlemata tuntav ka ajalooline hõng, mängivad koos suhteliselt modernsete kunstitöödega ajaloo rammus huumus ja värske tänapäev. Ja just ruumi kooslus näitusetöödega loobki terviku.
Vastandades keskaegset kohati modernse või postmodernse kunstiga, luuakse kordumatu keskkond. Näitusel on esindatud suuremas jaos Põlva Kunstikooli möödunud õppeaasta lõputööd, mida sai näha ka Põlva Avatud Noortekeskuse galeriis. Seal, tuleb nentida, küllaltki elemendirikkalt sisustatud ruumis jäid kunstitööd pigem tahaplaanile ega saanudki selliselt mängima hakata nagu Tallinnas.
Tallinn võib kade olla küll
Kuid et kunstikooli näituste avamise juurde on alati kuulunud mingi lisafaktor, milles peitub elemendiline tähtsus, oli ka seks korraks midagi vahvat välja mõeldud. Happening, milles noorkunstnik Trifon Sievykh oma juuksed kaotas. Ei, see polnud metafoor. Tütarlaps võttis käärid ja hakkas lõikama. Päriselt. Juuksed kukkusid põrandale üksteise järel.
Juuksed ohverdati ning galeriist saadud punane põrandahari läks vist veelgi punasemaks pärast juuste kokkupühkimist. Kunstikooli hing Anne Prangel kogus need kokku, keeras räti sisse ning kinnitas, et saadud and leiab koha kunstikooli ruumides Põlvas.
Tallinna hari aeti seega punaseks. Ei tea kas kadedusest või millest, et noored Põlva kunstnikud oma hinge keskaegsesse hoonesse maha jätsid, aga kindel võis olla, et pealinnal oli põhjust end kõigutatuna tunda. Seda eelkõige seepärast, et sisukad ja mõtestatud tööd näitasid, et väiksest kohast pärit noortel pole põhjust põdeda alaväärsuskompleksi Tallinna tegijate kõrval. Tuleb rind veelgi enam ette lüüa ja kaugemaid sihtkohti vaadata, ja miks mitte näiteks Helsingit, nagu linnapea Tarmo Tamm näituse avakõnes ettevaatavalt mainis.
Töödest endast rääkides, et täpselt ajal, mil Põlva Kunstikooli lõputööd rippusid Põlva Avatud Noortekeskuse seintel, tutvustasin ma hiiglaslikku kultuurikatelt Saksamaa külalistele. Astusime sisse ka noortekeskusesse. Kaks sakslast küsisid seinal märgatud tööde autorite vanuse kohta. Kui vastasin, et tegemist on kunstikooli õpilastega, kelle vanus jääb 13-18 piiridesse olid nad rohkem kui üllatunud. Muidugi võiks lisada siia ka tõsiasja, et mida rohkem läände või lõunasse me liigume, seda enam emotsionaalsemaks inimesed muutuvad, aga see selleks. Seda, et Põlvas kunst elab ja kaugemalegi paistab, ei tasu unustada. See on märk, et elame valikuterohkes keskkonnas, kus noorte andekusele osatakse väljundeid leida.