Muidugi ei käi sinna juurde tarsani huilged ning rusikate rinnale tagumine vaid pigem kõrgeenesehinnaguline pilk. Olen seda pilku palju näinud ja tundnud iseennastki seda väljapoole andmas. See on selline muhelev uhkus ja mitte liialdatud kujul. Kui ollakse uhke, siis peab seda tegema millegi t õ t t u. Ja on tore, et on neid, kes leiavad m i d a g i, mille üle uhkust tunda.
Möödunud nädalavahetusel toimus Viljandis suur rockkontsert «Rock Ramp». Viljandi Valuoja Põhikooli tagusel väljakul laius festivali telkla, mille erinevates sopistustes võis näha igasugu karvaseid ja sulelisi – kõik ühe eesmärgiga nautida head muusikat ning suvest viimast võtta… ja mis seal salata – nautida ka head seltskonda. Igal ühel olid selleks omad moodused – oli neid, kes kaanisid end maani täis ning said seejärel üleva kaifi muusikast ning oli neid, kelle jaoks tähtsam oli istuda festivali paigast hoopis eemal, teha vesipiipu ja ajada sõpradega juttu. Ühesõnaga melu oli kõikjal ja kõigis.
Kõige selle sees jäi aga silma see, et kui üks või teine grupeering erines muusikaeelistustelt, riietuselt või tegevuselt, siis Põlva noored andsid kogu telklale selge signaali – «meie oleme Põlvast».
Hämmastav. Selleks polnud vaja silti, et ära märgistada põlvakate asukoht, nad tegid ise end piisavalt kuuldavaks ning see ongi ju ütlemata tore. Mina, kes võtsin festivalist osa sõbrannaga Tartust, jälgisin olukorda eemalt. Tõesti – ühegi teise telkla grupeeringu päritolu ei oleks ma osanud nii selgelt määratleda. Milles see määratlemine siis avaldus?
Avatuses. Meie noored oskavad ükskõik millise seltskonnaga selgesinalise kontakti luua, mis peale teadis festivali lõpuks iga selle asukas, kes on põlvakad.
Rock Rampi tipphetkeks võis lugeda Põlva päritolu peaesineja Winni Puhhi lavaletulekut, milleks noored põlvakad end lava ette varakult valmis seadsid. Lugude vahele kostus ühiseid hüüdeid: «Põlva, Põlva, Põlva!», millele ansambli solist korraldajaonu Indrek Vaheoja ignoreerivalt lavalt vastas: «Mis see Elva siia puutub?».
Minu jaoks oli see üks viimase aja positiivsemaid kogemusi, et on olemas noored, kes teadvustavad oma päritolu ning peavad seda oluliseks. Seal samas on nad aktiivsed valjuhäälselt sellest ka teisi teavitama. Nii viiaksegi ju Põlva väljapoole ning teatakse, et siin elavadki «vot sellised inimesed» ja et siin tehaksegi «just selliseid tegemisi». Milliseid täpsemalt, seda teavad Põlva noored ise.