Vanameistriga saab kohtuda reedel Põlva kultuurikeskuses.
Mis seostub Põlvamaaga?
Varematel aegadel olin kaameraga sage Põlvamaa külaline, kogusin materjali erinevate filmide ja saadete jaoks. Minu esimene loodusfilm «Okaslinnus» viis mind Kiidjärve sipelgate kolooniasse. Film koostöös Lennart Meriga «Linnuteetuuled» tõi mind Setumaale soomeugrilaste juuri otsima. Siis veel Taevaskoda, Ahja jõe ürgorg, Piusa koopad, tore Karilatsi talumuusem jne.
Meie inimestega?
Huvi haruldaste lindude vastu viis mind kokku harukordselt sümpaatse ja oma loodustegevuses sihikindla inimese Urmas Sellisega Hauka külast, Valgjärve vallast. Koostöös tema ja ta kotkavennaskonnaga valmis tollal rida “Osooni” saateid ja loodusfilmid «Must toonekurg – toonela lind», «Eesti kotka-aabits» ja teabefilm «Kotkas Eestis».
Kas Lõuna-Eesti pakub midagi sellist, mida mujalt ei leia?
Eestimaa ongi mind kõige rohkem hämmastanud sellega, et see väike maalapike Läänemere kaldal on nii mitmenäoline ja nii erilaadne. Lõuna-Eesti oma maastikega ja tavadega on kordumatu ning unikaalne.
Mida loodus inimesele õpetab?
Loodus õpetab kõigele elavale püsimise kunsti ja selle esimest seadust – säilitada ja jätkata elu. Teeb seda enamike olevuste jaoks loomusunniliselt. See liik, kes selle seaduse vastu liialt eksib, langeb paratamatult eluringlusest olematusse. Õpetab seda ka inimesele. Elu on kinkinud meile erakordsete võimalustega aju, selle läbi ka väe, mis lubab meil luua paljut, mida keegi teine elavatest olevustest meie planeedil pole suutnud. Seesama aju kätkeb endas aga arutul kasutamisel ohtu nii inimese enda kui kõige elava jaoks.
Kuidas õpitut kõige paremini omandada?
Tuleb mõista, et me pole ümbritseva piiramatud valitsejad, vaid selle lahutamatu osa ning et meie hea- ja olemasolu sõltub kõigepealt sellest, kuivõrd see, mida me võtame meid ümbritsevalt elult, on tasakaalus sellega, mida me tagasi anname. Pisiasjadest suurteni.
Kuidas ökokatastroofist elusalt pääseda?
Oi, sellest on viimasel ajal paljud targad inimesed palju mõelnud ja kirjutanud palju tarku raamatuid. Vast tasuks meelde tuletada üht väga vana ütlemist – «Tahad maailma paremaks muuta, alusta iseendast». Nüüdisaegsemalt öeldes – julge võtta vastutus iseenda tegude eest, oma pere, oma lähikondsete, oma küla, oma linna, oma maakonna, oma riigi eest. Usun, et vastutust kanda pole kerge, sest siis tuleb ikka ja jälle endale esitada küsimus, kas see, mis ma teen, on ikka õige.
Teie loodusfilmide sõnum?
Arvan, et loodusfilm on kõigepealt teejuht loodusesse. Äratamaks uudishimu, märkamaks ümbritsevat elu kogu selle imeväärsuses. Loodusfilm on ka vahendaja, mis näitab vaatajale elu neid tahke, millele inimene ise ühel või teisel põhjusel juurde ei pääse. Niisugune film avardab vaataja looduse – see tähendab elu – tunnetust.
Teie lemmikfilm?
See, mida ma parajasti teen.
Mis teeb loodusfilmist hea loodusfilmi?
Arvan, et hea loodusfilm on filmi looja vahendatuna kõigepealt sõnum ümbritsevast maailmast. Leiades tee vaataja südamesse avardab see ühel või teisel viisil ümbritseva elu tunnetamist.
Millisena näete inimese ja looduse suhet tulevikus?
Laias laastus meil palju valikuid ei ole. Me kas muutume märksa targemaks ja elu säästvamaks ning järgnevad põlved võivad samuti elu imetleda. Kui me sellega toime ei tule, siis lahkume olematusse, nii nagu paljud liigid enne meid.
Küsis Lehari Järg