Mina, kes olen tänasest Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse hoonest vaid kaks aastat vanem, pean tunnistama, et kultuurielu sajandivanust Põlva linnas igapäeva elus ma ei tunneta. Seda põhjusel, et Põlva, nagu ka kogu ülejäänud Eesti, on üle elanud pinevad ajad ning olnud jätkuvas kultuuriliste arusaamade muutuste ristteel ning seetõttu pidevas arengus. Seepärast olen veendumusel, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kohalikus kultuurielus on rolli mänginud hoopis suuremad jõud kui meie piirkondlikud sajanditetagused suurkujud. Las nemad puhaku rahus.
Minu esimesed mälestused kultuurikeskusega pärinevad väga varajasest lapsepõlvest, kui siin veel üsna suurelt igatalvised Päkapikulad toimusid. Olin ise küllalt pisike ja põnevil kõigest, mis selles majas toimus juba siis. See, et ta linnas kõige vaadeldavamal kohal asub, mängib olulist rolli ka maja teatavas keskuse olemuses. Me tajume igapäevaselt, et see maja on olemas ja et seal midagi tehakse. Ja see on ju hea. Sest kui ta nii nähtaval poleks, siis võib-olla unustaks linnakodanik oma argistes muredes äragi, et Põlvas ka kultuuri tehakse. Aga vot – teel töölt koju märkab seda maja silmanurgast igaüks.
Kui ma väike olin, siis tõenäoliselt tundus see maja veelgi suurem kui täna. Ja kui ta tänagi tundub väga suur, siis võite vaid ette kujutada kui suurena tundus see pisikesele poisile. Aukartust äratavana suisa. Eks selle maja mõõde olegi teatud tagamõttega – maja on suurem kui inimene ja seda igas mõttes. Päris algusest peale tuleb aga tunnistada on uus ja veel noor ning uljas kultuurimaja meie linnale võib-olla et liiga suurgi olnud.
Sellegipoolest algas minu kultuuriloome tee, nagu iga teisegi noore jaoks pihta koolist. 1996. aasta sügisel astusin esimesed sammud Põlva Keskkooli suunas. Minu esimene õpetaja oli Raina Uibo, kes veel tänini Põlva Keskkoolis töötab. Ma olen üsna kindel, et ka tema võiks une pealt nii mõnegi oma õpilase kohta üht-teist öelda, mis puudutab tähelepanekuid huvide väljakujunemise osas. Minu puhul olid minu lapsepõlve huvid selgelt fantaasiarikkad ja kohati ulmelised ning kippusin seetõttu üsna silmapaistev olema. Muusika ja keelte vastu tekkis suur huvi pärast esimest tundi saksa keele õpetaja Eha Kraavi ja muusikaõpetaja Mare Urbaniga. Õpetaja Kraavil lasub ka teine roll minu teatud mõttes huvide väljakujunemisel. Ta oli minu esimene draamaõpetaja.
Ma pole väga kindel, mitmendast klassist see näitering pihta algas, kuid asetaksin selle kusagile kolmanda klassi ajale. Võisin olla siis umbes 9-aastane. «Teater,» mõtlesin, «küll see on üks põnev asi.» Ja muusikatunnid olid ka põnevad. Põnevust pakkus tegelikult kõik, mis koolis toimus. Kõik tunnid olid huvitavad ning kõik õpetajad omaette head. Minu üdini humanitaarsete huvidega pähe suutis huvi matemaatika vastu äratada õpetaja Inga Varusk ning eesti keele ja kirjanduse tunnid tegi väga meeldejäävaks Ilse Uibokand. Ma võiksin käsi südamel öelda, et mentorid ja suunajad minu isiku kujunemisel on olnud just õpetajad.
Täna olen ma küll kõigest 13 aastat vanem sellest 9-aastasest noormehest, kuid ei saa öelda, et oleksin põrmugi vähe teha jõudnud. Mida ma öelda tahan, on see, et uue põlvkonna kultuuriinimeste tekkele on kaasa aitanud meie kogukond, õpetajad ja klassikaaslased, mitte meile, noortele, sageli kaugeksjäävad suurkujud minevikust. Tänane kultuurielu ei tohiks põhineda meenutustel vaid uue loomisel, kuid sealjuures vana tundmisel. Minu sügav kummardus palju suurematele suurkujudele, minu õpetajatele. Minu koolile.
Viiendas klassis astusin Põlva Kultuuri- ja Huvikeskusesse päriselt sisse. Nagu kohvriga 11-aastane noormees esimest korda bussijaamas. Ja jäingi sellesse majja. Tööd alustas Põlva Linna Draamastuudio Helje Põvvati juhendamisel. Sõnadega on võimatu kokku võtta seda, mida Helje on oma noortele andnud ning kui suur roll on tema tööl kõiksugu noorkollektiivide tekkele meie linnas. Helje õpetas mind suurelt mõtlema, õpetas olema põhjalik ning kohusetundlik.
Viies klass oli igas mõttes kuidagi pöördepunkt – algas põhikool, kodused algklassitoad kadusid, tulid uued õpetajad jne. Minu seotus Põlva kultuurieluga kogus tuure. Ma läksin muusikakooli. Minu erialaõpetaja on tõenäoliselt kõige põnevam isiksus, keda olen kohanud. Silvi Ottas – tõeline õpetaja selle sõna igas tähenduses. Tema andis iga tunniga doosi motivatsiooniannust, pärast seda kui oli pahuralt terve tunni minuga riielnud, et ma järjekordselt kodus klaverit harjutanud pole. Aga järgmiseks korraks olin. Ja mind tõesti tuligi vahepeal «piitsutada», et ma tööle hakkaks. Tänu, et mind õpetanud inimestel on jagunud energiat seda teha.
Niisiis – kultuur on palju laiem mõiste kui kultuurselt tegutsemine. Me tihti tõmbame paralleeli taidlemise ja kultuuri vahele, aga see pole sugugi nii. Kultuurielu tähendab kogukonna elu. Praeguses kontekstis kõigi Põlva inimeste elu ja olu. Poes käimine võib ka kultuur olla. See, et meil on haigla, ajaleht ja spordikeskus – need on samuti osa kultuurist ning nende kujunemisel on rolli mänginud meie kogukonnavaim ja tahe olla linn, kus kõigil on hea elada.
Neid õpetajaid, kes mulle palju andnud on, leiab veelgi. Oluline tõik seejuures on see, et mõned neist pole oma rollilt õpetajad. Minu, nagu kõigi teiste isikute kujunemisel mängivad rolli vanemad. Minu suureks toetajaks on olnud ka minu ema. Hiljem ka vend ja õde, kes mõlemad oma olemasoluga alati tuge pakuvad. Tartus elades ja õppides kogusin samuti tarkust, enesedistsipliini ning valisin teadlikult enda ümber inimesi, kes oleksid vanemad, targemad ja elukogenud. Elasin kultuurielu väljaspool oma kodust kultuuriruumi, Põlvat.
Põlvasse naastes ja ajalehes tööd alustades, pean ütlema, ei teadnud, mis hakkab edasi saama. Polnud eesmärki kui sellist. Täna, vaadates oma teekonda, näen jälle, et minu isikust pole kunagi kultuuris ega ajalehes miski olenenud. Seda on teotanud needsamad «õpetajad» alustades töökollektiivist, lõpetades inimestega Põlvamaa kultuurielus, teatrielus. Kultuuritegemine Põlvas post-soviet ajastul on olnud jätkuv protsess, kus kõik kogukonnaliikmed teineteist kuidagi toetanud ja abistanud on.
Olgugi, et selle töö tegemisel tihti huvide konflikte tekib, on see kokkuvõtvalt nauding midagi ära teha, ennast teostada. Kõiksugu probleemid kaalub see üles. Eesti kultuurielu on probleemne põhjusel, et meie kultuuritegijate arusaam ja mentaliteet on teinud järsu pöörde käesoleval ajastul ning seetõttu on dialoog noorte ja vanema põlvkonna vahel tihti võimatu. Arusaamad on väga erinavad ning harva need kattuvad. Kuigi inimesed on alati erinevad ja lõpliku tõde siin pole. Minu vanaema taidlusega ei tegele, aga iga vestlus temaga telefonitsi paneb mõistma, et see annab midagi. Rahutunde. Tema kirjeldused argistest tegevustest aiamaal, aleviku vahel või poes käikudest on alati huvitavad, sest temast õhkub sellist sisemist rahu ja tarkust.
Kultuur on inimesed. Inimesed on kultuur. Mõlemad mõjutavad teineteist, tahame seda või mitte. Tänases kultuurimajas tegeldakse taidlusega ja kultuurimõiste on unustustehõlma vajumas. See, et sellest majast väljaspool meie koolides ja kodudes, ka kirikus ja kaubamajas valitseb kokku palju tugevam energia, mida rakendades suudaksime palju rohkemat, me ära ei adu. Et olla aktiivne kogukonnaelus, tuleb tekitada positiivseid kontakte, sõpru, õpetajaid, kelle olemasolu annab laengu motivatsiooni ja tahet tegutseda. Seda tahet ei suuda kangutada ükski poliitiline jõud ega maja füüsiline sein. See on midagi ülevat.
Käesoleval kultuurisajandil avaldan lootust, et tekib juurde sädeisikuid, kes oskavad seda energiat leida, ära tunda ja ära kasutada. Loodan, et ka ükskord kultuurimaja ise seda energiat ligi tõmbama hakkab, sest oleks ju kurb, kui karp jääkski sisuta.