meelde tantsijate rõõmsameelsus, mida võistlusmomendi tõttu üha harvem kohtab.
Kui Võrus ja Valgas oli tunda palehigist pingutust ning meeleheitel võistlustuld, siis žüriiliikme Anu Vaski hinnangul oli Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus täis siirast rõõmu. «Kui põigata lava taha, vaadata, mis seal toimus, siis oli see puhas rõõm tantsust. See tantsuõpetaja (18-st tantsust 11 olid Andre Laine juhendatud – R. V.) peab olema oma trupile rõõmutootmises väga võimekas,» arvas Vask.
Teist aastat tantsukaravanis õhtujuhina kaasalööv Jaanus Tepomees rääkis, et lava tagant tõmbasid pilku enamik tantse. «Minu jaoks ongi see kriteeriumiks, kui jään tantsu vaatama. Sellisel juhul on see järelikult ka hea tants.»
Noored näevad Eestit rahvusromantilisena
Tepomehe isiklikuks lemmikuks on aga Eesti teemalised tantsud, mis tänapäeva noorte silmis õhtujuhi hinnangul küllaltki «rahvusromantilisena» paistavad. «Iseenesest on see väga hea, et Eesti just sellisena paistab. See tekitab mingeid õigeid atmosfääre ja meeleolusid, mida ongi just tarvis tabada.»
Žüriiliige Andrei Nakonetsnõi sõnul on tema peamiseks hindamiskriteeriumiks see, mida tants annab isikuliselt saalisistujale, antud juhul siis hindajale. «Ma hindan seda, mida tunnen tantsu vaadates.»
Piirkondlikke võrdlusmomente Nakonetsnõi sisse tuua ei soovi. «Kindlasti ei tohi võrrelda geograafiliselt. Žüriiliige peab jääma selles osas neutraalseks. Seda võib teha lõpus, aga tingimata ei pea, alles siis, kui kõik tantsud eripiirkondadest vaadatud.»
Põlva tantsijad rahvuslikkuse kandjad
Siiski oli Nakonetsnõi nõus ütlema, et Valga ja Põlva võrdluses jäi Põlva selgelt meelde uue dimensiooniga – Eesti show tants.
Ka žüriiliige Anu Vask kinnitas, et Põlvamaa festival jäi just rahvuslikus võtmes hästi meelde. «Kui tõesti võrrelda, siis see oli piirkondlikult meeldejääv just hea eesti pagasi kingitusena ja seda mahedas võtmes,» muljetas Vask. «Tartus näiteks polnud sellist eestilikku eripära ja tundub, et Põlva kandis see teema kannab.»
Tantsu- ja kunstiõpetaja erinev tantsunägemus
Põlva vooru kohalikud žüriiliikmed Kati Kirikal ja Ako Laugamets hindasid festivali korraldusliku poole oluliseks pluss punktiks ajakavast kinnipidamist. Küsinud, milline jäi värskelt esitatud tantsudest lemmikunimekirja, vastas Kati Kirikal, et Lõuna-Eestit kui ilusat paika reklaamiv tants (Ahja noored tantsuklubist «Keeris» – R.V.).
«On üks asi hinnata tantsu koreograafi pilguga, teine asi aga hinata tantsu oma hariduse ja kultuurilise tunnetuse baasilt. Keeris oli grupp kus oli peidus see, mida ma lootsin näha. Huumor, viited maalikunstile ja disainile ning new wavelik muusika. Siiras rõõm ja juhendaja oskus õpetada läbi tantsu muusika ja kunstiajalugu,» täheldas Laugamets.
Anu Vask kutsub noori tegema meeletusi ja vältima unne suikumist. «Koolitants ongi see koht, kus tuleb riskida ja katsetada, mitte karta,» õhutas Vask. Nii kutsub žüriiliige üles mitte kartma ja julgelt eksperimenteerima, et järgnevatel aastatel tantsupalavik veelgi suuremad kraadid omandaks.
Kokkuvõtvalt anti žüriist tagasisidet positiivselt. Märgiti, et kui Eesti tants võib olla rahvuslik, siis see ei pea tingimata alati nii olema. Praegu tingib seda väga laiapinnaline kategoorianimetus, kuid žüriiliikmed annavad lootust selle edasiarendamist järgmiste aastate jooksul. Vau-efektid olevat aga igal maakonnal.
Eripreemiad pälvisid:
Haribo kommid:
Meie Stuudio, «Võitjale kuulub karikas»
Keeris, «Ma tahan olla mina ise»
Keeris, «Tule, tule Lõuna-Eestisse!»
Menthose eripreemia:
Keeris, «Mondrianlik tants»
Chuppa chupsi auhind:
Meie stuudio II, «Ämblikmeeste väikevend»
Juhendaja auhinnad:
Karin Pikk, Andre Laine, Ester Tamm