on just käesoleval aastal noori endisest enam kõnetada. Siit üleskutse – teema-aasta raames toimuvaga end kurssi viia ja osa võtta.
Möödunud aasta oli teadupärast pärimusaasta, seda nii linnas kui maakonnas. Mööda sai Uma Pido ning toimus palju väiksemaidki üritusi. 2011-nes aasta on aga mälestuste ja mäletamise päralt. Ehk ongi mööduva kümnendi, euro saabumise ning uute sirguvate põlvkondade kontekstis õige rääkida mäletamise olulisusest.
Maavanem Priit Sibul täheldas mäletamise teemat puudutades, et tegemist pole pelgalt vanemate inimeste peale mõeldud aastaga. Ka noortel on siin oma osa. Miks aga ikkagi mäletamisaasta? «Esiteks on meil kasvanud peale põlvkond, kes on elanud iseseisvas riigis. Ja mõned minule ja minu mõtte- ning eakaaslastele olulised väärtused ei ole piisavalt hinnas. Riigile ja rahvusele olulistel tähtpäevadel on nende sündmuste tähistajaid õige napilt,» kommenteeris maavanem. «Nõnda on 24. veebruar paljudele vaba, mitte vabadusepäev. Kui võidupüha kuupäeva nimetamisega võidakse hättagi jääda, siis kuna ja mida jaanipäeval teha, teab palju enam inimesi.»
Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola hinnangul on mäletamine selles kontekstis nagu teema-aastat silmas peetakse, alati aktuaalne. «Juhan Liivil oli küllap õigus, kui ta ütles, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kui rahvas ei mäleta mineviku õppetunde, on ajalugu sunnitud end kordama.»
Mäletamine tähendab ka väärtustamist
«Vanemate austamine ja neilt õppimine sõltub ennekõike kahest asjast: esmalt väärtustest, mida noored ihaldusväärseks peavad ning teiseks vanemate endi auväärsusest (st sellest, kas nad oma tarkuse, vaimsuse ja käitumisega au väärivad), rääkis Nigola. «Väärtustest rääkimine võib tunduda klišeelik, ent pääsu pole: et mõista, mis on elus oluline, tasub küsida justnimelt nendelt, kes on elu juba piisavalt näinud, mitte arvata, et ollakse parasjagu maailma esimese põlvkonna esindajad.»
Sibula sõnul on inimesel oma heaolutunde saavutamiseks tarvis teada kust ta pärit on. «Mida tugevamad on meie teadmised ajaloost, seda tugevam on meie ühiskonna vundament, millega ühes kujunevad väärtused,» tähtsustas Sibul. «Olen kuulnud inimesi kirumas, et Põlvamaa jookseb tühjaks, noored ei taha siia jääda või tagasi tulla. Kord ühel koosviibimisel pöördusin heade hinnetega lõpetanud noorte vanemate poole. Te tahate, et teie lapsel läheks hästi, selleks on head võimalused. Ta lõpetas gümnaasiumi edukalt, nüüd siirdub ta ülikooli. Te loodate, et ta saab hea töökoha. Kõik noogutasid. Kui küsisin, kui palju on selliseid häid töökohti teie meelest maakonnas. Sain pea samasuguse üksmeele, et siin ei ole selliseid ametikohti. Kas see ikka on nõnda? Miks on nemad ise siis siin? Kuidas kasvavad nende peres edukad lapsed? Seega elame üsna vastuoluliselt ja evime seda suhtumist igapäevaselt. Ja kahjuks pole see tõsi.»
Toomas Nigola arvates peaks koolides rohkem olema just taolisi õppeaineid, mille kese rõhuks väärtuste ja silmaringi kujunemisele. «Mul on kahju, et meie üldhariduskoolides peaaegu ei kohta loogika, eetika, usuõpetuse (st erinevate religioonide ja maailmavaadete) tunde. Ometi oleks neid aineid moodsas maailmas hakkamasaamiseks sama hädasti vaja nagu oskust kroone eurodeks arvutada.»
Eneseteadvustamise osakaal suurenemas
Sibula meelest on oma vastuolulises tähenduses ka üleilmastumine nähtus, mis eneseteadvustamisele kaasa aitab. «Minu meelest on see aidanud tugevalt kaasa ka sellele, et inimesed otsivad oma juuri. Täna teavad inimesed palju enam, millises kihelkonnas on nende juured. Kui mõtleme kasvõi Põlvamaalegi, siis möödunust aastast meenub Uma Pido, mis väga tugevalt seda sama märki kannab, rääkimata setode üha tugevnevast vaimsest iseolemisest,» rääkis Sibul. «Ei ole võimalik, et inimene tunneb huvi maailma vastu, aga ei hooli sellest, mis toimub kodukandis. Et hoolib inimestest või rahvast, aga ei talle ei lähe korda kaaskodsed.»
Nigola sõnul võiks mäletamisaasta seega endas hõlmata ka selle meenutamist, et ennekõike elame siiski lihast ja luust inimestena maailmas elu, mida on vaja mõtestatult tarvitada. «Meelt on vaja parandada, mitte lihtsalt lahutada,» lisas Nigola.
Lõpetuseks märkis Sibul: «On üks ütlemine – inimene on see, mida ta sööb. Mulle tundub, et inimene on ka osake sellest, kust ta on. Seega on väga oluline teada nii oma kodukoha olevikku kui minevikku. See, mida täna teeme, teada saame ja kogeme on homme juba minevik ja ajalugu. Väga oluline on teada, mis põnevat on siin toimunud. Sest igasugune huvi paneb meid süüvima. Mida rohkem me teame, seda enam tahame veel teada. Ja see on põhjuseks, mis paneb meid huvi tundma ka laiemalt maailma vastu ning põhjus miks teised meist huvituvad.»