Eesti iseseisvuspäeva vastu võetud ühe väikese küla platsil, kuhu on kogunenud suurem osa küla inimestest.
Nii mõnelgi aastal olin ma ainus laps, kes kell 5 koos täiskasvanutega lipu tõusmist vaatas. Kuigi oli raske varasel hommikutunnil tõusta, siis teadsin, et isaga kaasa minnes saan süüa vanaemade tehtud lihapirukaid ning samal ajal tunda, et võtan osa millestki võimsast.
Vaatamata headele emotsioonidele, mida traditsioonidest osa saamine tekitab, on meil enamikel Vabariigi aastapäeval plaanis kappe koristada, pesu triikida või hilinenud koolitööd ära teha.
Mõistetav, et kõik ei ela väikekülas, kus vanu traditsioone ellu äratada, kuid meil kõigil on ideed ning soovid. Tuleb need soovid vaid realiseerida ning mida toredat tehes uus traditsioon luua. Miks mitte minna lumisele piknikule või teha lõbusaid perepilte või midagi muud sarnast?
Käesolev aasta on mitmeski mõttes muudatusterohke ning meeldejääv. Nii et võtame ette ka Vabariigi aastapäeva ning teeme sellest uuendusliku ja südamliku päeva, mida ka hiljem oleks rõõm meenutada.