Avan oma silmad lõunal kell pool kaks ja kurku tekib mõru maik. On kätte jõudnud lõuna, aeg, mil paljud inimesed on jõudnud oma päeva jooksul midagi saavutada, ent mina olen ikka veel oma rohelise teki all ja kahetsen, et ei suutnud kuidagi kauem magada. Kella neljani näiteks? Mõte sellest, et õhtul kell kaheksa pean minema tööle on halvav. Ja teadmine, et naasen sealt hommikul kell kaheksa on lausa katastroofiline! Mis rõõm on laupäeva varaseset hommikust, pannkookidest või maasikamoosist, kui peas tiksub mõte sellest, mis saab õhtul kell kaheksa? Just seetõttu olengi valinud elu ilma pannkookide, magusa moosi ja lihtsate rõõmudeta, sest antud juhul tunduvad need kõik liiga ülehinnatud. Peas tiksub ainult üks mõte ja selleks on siiras soov, et see nädalavahetus ometi läbi saaks. Kui minu eelmise blogipostituse üheks suureks märksõnaks võib pidada meeleheidet, siis nüüd olen ma juba tuimaks muutunud. Ja võta näpust, kumb siis õigupoolest see parem on?
Jää hüvasti, mu arm!
Eelmisel nädalal vingusin oma postituses tavapärasest rohkem. Oleks ma veel tol samusel õhtul olnud teadlik sellest, et minu elu Saabi tagumise ukse vahele jääb, siis oleksin ma ilmselt veel rohkem virisenud. Mõned päevad tagasi veel kiitlesin sõbrannale, et kuidas minul mobiiltelefonidega hullupööra jopanud on, noh, et ma olen neid üsna hästi hoidnud ja… Ühesõnaga, ma lõhkusin oma armsa telefoni. Lömastasin ta. Murdsin puutepaneeli ja raami nii kõveraks, kui üldse vist võimalik on. Ja ma ei jõudnudki talle öelda, kui väga ma teda armastasin. Igatahes, trollis ega bussis pole minu jaoks enam mingeid playliste ega feissbuuki, seega võite ise teha järeldusi, millises ängistuses telefonisõltlane hetkel on.
Halloween, no halleluuja
Reede õhtul töölt koju tulles nägin mingisuguseid imelikke kääbuslikke olevusi enda ees liikumas. Meenutasid nagu mardisantide laadseid tegelasi, ent päris kindel ma selles ei olnud. Ma vannun, elus on vähe asju mida ma tulihingeliselt kardan, ent mardi- ja kadrisandid on üks osa nendest. Ent, vot, neid tegelasi pelgasin ma kohe eriti, sest need jõnglased üritasid Halloweeni puhul majarahvast kommidest ja sularahast tühjaks lüpsta. Ma ise, vana loll, lasin nad veel oma trepikotta sisse ka. Hiljem, oma jõledat eksimust tähele pannes püüdsin maksimaalse tunnikiirusega trepist üles joosta ja ruttu uks enda järel sulgeda. Lõpuks jõudis ka aeg minuni, mil need samad kahtlased Halloweenist mõjutatud mardisandid ka minu ukseni jõudsid. Vaesele tudengile omaselt otsustasin sellest kultuuriprogrammist sel korral loobuda ja hoopis vanni minna. Tunnen ennast peaaegu nagu täiskasvanu juba.
Naeruteraapia päästab kõik
Tegelikult olen ma üsna õnnelik inimene, sest mind on õnnistatud niivõrd lahedate sõpradega. Pole midagi paremat, kui pärast tüütut loengut minna oma parima sõbranna juurde, kes on täpselt sama meeleheitel ja kel samamoodi mobiilne internet absoluutselt funktsioneerida ei taha. Öösel kell pool kolm küsib sõbranna mu käest saatusliku küsimuse, et kas ma juhuslikult viitsin riidesse panna ja temaga Statoili kõndida, sest seal on ilma paroolita wifi. Kahjuks või õnneks me sinnani ei jõudnud, ent see tõestaski mulle, et väikesed hetked, pikad naeru täis tunnid ja üks ilma internetiühenduseta õhtu just see, mida mulle vaja oli. Tuletas lihtsalt meelde tõsiasja, et mina võin ju oma närvid kaotada ja hulluks minna, ent sellegipoolest on põhjust rõõmustada, sest inimesed on ikkagi ilusad ja head! 🙂
Igal nädalal ilmuva tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.