Kätte on jõudnud minu jaoks kõige vihatum aastaaeg. Minu kurk on kuiv nagu liivapaber, neelata on valus ja see köha, mille vastu ma antibiootikume võtan, pole siiani kuskile veel kadunud. Lisaks kõigele sellele on mul külm nii toas, õues, teki all ja teki peal, seega pole mingit vahet, mis olekus ma kus parasjagu viibin. Või tegelikult siiski vist ikkagi on. Antud hetkel viibin Tallinna bussis. Olgu mainitud, et traditsioonide kohaselt kuulan ma alati teel Tallinnasse Toe Tag’i, eelkõige selleks, et endale meeleheitlikult sisendada mõtet, et ma pole memmekas ja ma ei hakka kohe nutma. Aga päris ausalt, Toe Tag aitab, soovitan seda kõikidele identiteedikriisis vaevlevatele noortele inimestele, kellele võib koduigatsus kallale kippuda.
Kodu, oh kodu!
Väga ebamaine, et juba teist nädalavahetust järjest pidin oma sammud seadma Põlva poole, seda seetõttu, et olin sunnitud külastama arsti. Ilmselgelt olen ma kilplane, sest pole endale Tallinnasse perearsti sebinud, ent mul oleks justkui kahju seda teha. Kui eelmisel korral ei tulnud crocside kandmisest suurt midagi välja, siis sel nädalavahetusel küll. Kodus on hea, ent kahjulik. Mida kauem ma koju jään, seda raskem on oma samme tagasi Tallinna poole seada. Tavaliselt hetk enne minema asumist, just sel momendil, mil ma pole veel jõudnud jopet selga panna, lasen ma kuuldavale oma firmalause: “Emme, ma ei taha!” Selle peale tsiteerib ta alati minu vanaema: “Oh, kos sa iks minema nakat, ilm om ka joht jälle ja halv. Jää iks kodo, mis sa iks ullitat sääl pääliinan!” Ilmselgelt minu ema teab mis mulle mõjub, sest selle lause peale ma alati panen ennast riidesse ja lähen turbokiirusel uksest välja, sest meenub, et Põlvas pole mul praegu küll mitte muhvigi teha.
Kriis. Kriis. Kriis.
Kallid blogilugejad, ütlen praegu täiesti otse ja ilma igasuguse keerutamiseta välja, et minu identiteedikriis siiamaani möllab maksimumkiirusel. Vahepeal võib selle üle elada, teine kord on see päris masendav. Antud momendil on tegemist selle “teise korraga”. Ja miks? Ma isegi täpselt ei tea seda põhjust. Mõnel hetkel on tunne, kuidas ma hakkan muutuma suureks ja roheliseks Hulkiks, sest miski suudab mind ajada nii vihale, et ma lihtsalt istun ja mossitan oma Mustamäe tugitoolis tund või paar. Hiljem saan muidugimõista aru, et tõretsemine ja nurgas mossitamine ei ole just kuigi täiskasvanulik (hell yeah, keegi meist üritab suureks saada), ent seni kuni ma oma halba tuju kellegi teise peale välja ei ela, peaks loodetavasti olema kõik okei. Ma loodan.
Igal nädalal ilmuva tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.