24h avatud burksiputka, alkoholipood, Comarket ja Lombard. Mustamäe tee, Sõpruse puiestee, Ehitajate tee ja Vilde tee. Buss number 24 ja 24A, troll number 1 ja 5. Neid loetelusid võiks aina jätkata ja jätkata, sest nüüd on sellest kõigest saanud minu igapäevaelu ja rutiin. Minu lähim pood ei ole enam Edu Keskus, kool pole enam Põlva Ühisgümnaasium. Bussijaama pitsasaiadest ei ole absoluutselt mõtet isegi enam nostalgia pärast rääkida, sest muidu mõtlen neist imelistest jumalate poolt saadetud ilmutistest kogu aja kuni magamaminekuni. Minu koduks on saanud Tallinn, täpsemalt Mustamäe. Linn, kuhu polnud mul plaaniski veel alles pool aastat tagasi kolida, ent siin ma nüüd olen. Minu iseseisvuspäevaks võib pidada 13. augustit, mille varahommikul vedasin enda järel hiiglaslikku kohvrit mööda konarlikku kruusateed, ikka selleks, et jõuda Võru-Põlva bussile ja siis juba edasi sõita pealinna tulede suunas. Kodust lahkuda oli kurb, ent samas ka ülemõistuse põnev. Kauaoodatud tudengielu sai alguse ja kui ausalt öelda, siis see elumuutus on olnud praeguseni üks hirmutavaim, ent samas ka kõige lahedam kogemus, mis minuga lähiajal üldse juhtunud on.
Kohanemine
Kui minu korteriomanik mulle lähimasse trollipeatusesse vastu tuli ja minu maja juurde läksime, näitas ta mulle kõige otsemat teed minu majani. Tol hetkel tundus kõik veel lihtne ja loogiline: „Noh, mis seal ikka hullu saab olla? Siit paremale, sealt vasakule, selle maja juurest jälle vasakule, siis paarsada meetrit otse ja paremale, sealt edasi vasakule ja ongi kõik.“ Minu reaalsus oli see, et kui ma tahtsin minna veel samal õhtul trollipeatusesse, siis kõndisin ma kümne minuti asemel peatusesse umbes pool tundi, sest ma lihtsalt eksisin kõige labasemal kombel ära. Sellegi poolest ei olnud linna minek nii hull, kui tagasi koju tulemine. Mäletasin ju küll, et milline mu maja välja nägi. Viiekordne maja ja kollased rõdud. Kas see tegi minu kojujõudmise kuidagi lihtsamaks? Reaalsus oli see, et iga teine maja, mis ilmselgelt ei ole MINU maja, on samamoodi kollaste rõdudega. Ja olgu ka mainitud, et samamoodi viiekordne. Vot, mulle nalja! Minu parimaks sõbraks kujunes mobiilne GPS süsteem, mille kaudu leidsin oma uue kodu lõpuks ometi üles. Nüüd pole asi enam nii hull, GPS on endiselt mu truu abiline, ent üldiselt pigem mõnes muus linnaosas. Progress on toimunud, sest nüüd oskan ma Szolnoki peatusest peaaegu, et kinnisilmi koju minna. Praktikas ma seda esialgu proovida ei soovi. Võib-olla teisel kursusel teen selle ära.
Kool
Tallinna Ülikoolis algas kooliaasta juba 25. augustil, mil oli nö stardipauk. Selle nädala jooksul korraldati ülikoolilinnakus tutvustavaid ringkäike (oleks pidanud niisama kaasas töllerdamise asemel rohkem kuulama, sest ma ikka ei leia vajalikke ruume esimese korraga üles), peeti loenguid üldistel koolielu puudutavatel teemadel ja tutvuti kursusekaaslastega. Alates septembri esimesest päevast algas juba õppetöö, ehk loengud… Või siis ka mitte. Minu esimene loeng, mille jaoks ma ennast pikalt vaimselt ja füüsiliselt ette valmistasin, jäi ära. Kui teised ajakirjandustudengid hõiskasid Facebookis suurest rõõmust vaheaja pikenemise üle, siis mina olin üsna morjendatud, sest ma olin isegi lainerijoone jõudnud juba ära tõmmata. Nüüd, mil õppetööd reaalselt on eksisteerinud vaid kaks nädalat, on asi vastupidine. Kui tunniplaanist näen, et mõni õppejõud on loengu tühistanud, siis tantsin suurest rõõmust oma toas mingit tundmatut hõimutantsu, sest… Ma isegi ei tea täpselt miks, loengute vastu pole mul (veel) otseselt midagi vastumeelset, ent no mis saaks mul olla vaba aja vastu?
Kui võrrelda keskkooli ja ülikooli süsteemi, siis mul on väga hea meel, et ma ei pea enam gümnaasiumis käima. 12:15 on kõige varasem aeg, mil mul üldse loengud pihta hakkavad. Mõnel päeval pean kooli minema alles kella nelja paiku. Tunnen kaasa teile kõigile, kes te jätkuvalt ennast kella kaheksaks kooli sätite!
Töö
Minu kahjurõõm gümnaasiumiõpilaste sai kesta vaid paar sekundit. Selle kirjatüki treimise ajal meenus, et minu loengud võivad küll hiljem lõppeda, ent täna on reede. Reede. Reede. Reede.
Ja minul on ükskõik. Mina lähen homme tööle (see on nüüd koht, kus kõik gümnasistid minu üle naerda võivad). Reede õhtule omaselt ei sumise ma täna õhtul vanalinna patuurgastes, vaid püüan ennast piisavalt välja puhata, et pakkuda homme maitsvamat kohvi ja paremat teenindust kui täna. Nimelt sain ma kooli kõrvalt tööd baristana. Hetkel olen tegelenud rohkem kohanemise ja töö õppimisega, ent juba homme olen juba päris üksinda tööl. Hingan kolm korda sisse ja välja, mediteerin natukene, vaatan Simpsoneid ja kobin magama, ikka selleks, et homme anda endast parim. Seda, kuidas tööl käimine minu õpingutele mõjub, ma veel ei tea. Aga ma loodan, et üsna pea olen ma selle koha pealt targem, et jagada oma muljeid ka teistega.
Soovin kõikidele õpilastele selleks kooliaastaks jõudu ja jaksu! Siinkohal sooviksin tervitada ka kõiki Põlva Ühisgümnaasiumi õpetajaid! Kõiki. 🙂