Käesolev nädal on olnud emotsionaalselt tohutult pingeline. Võimalik, et asi on lihtsalt minus, ent kooli kõrvalt tööl käimine on tõepoolest raskem, kui võiks arvata. Siin, pealinnas, ei saa praegu teisiti, kui peabki andma endast igas kohas maksimumi. Seda olen ka üritanud, ent tahest tahtmata olen astunud tööl liialt palju kordi lollakatesse ämbritesse, mille üle ma ehk liigselt põen. Seetõttu on ka positiivse meele säilitamine raskem kui iial varem. Uskumatult irooniline, et keskkoolis ootasin nädalavahetusi ja kooli lõppu nagu maailmaimet. Nüüd olen nõus maksimaalselt koolis käima, et nädalasisene aeg ainult natukene rohkem veniks… Ent ei veni kuidagi. Neljapäevaga lõppes mu koolinädal, homme jälle tööle. Tõepoolest loodan, et sel nädalavahetusel laabub kõik paremini. Vihkan tohutult seda jubedat kohanemisaega, mistõttu möllab sress 150 km/h. Millal ometi ma sellega harjun?
Tallinn ja perverdid
Mõned päevad tagasi siirdusin kesklinnast koju Mustamäele. Istusin trollis ja lugesin telefonist midagi eriti süvenenult. Silmanurgast märkasin, et keegi jälgib mind. See keegi oli mingisugune pensiealine ja üsna võika irvega vanamees. Lootsin ja palvetasin kõrgemate jõudude poole, et ma kujutaksin seda endale ette. Ent ei, aknapeegeldusest oli selgelt näha, et vanamees ainult passib ja passib, ning mu peast käis läbi mitu erinevat versiooni sellest, kuidas ma saaksin võimalikult ohutult koju minna. Samas lootsin, et kujutan seda endale ette. Ei. Niipea kui püsti seisin, et hakata väljuma, tõusis ka seesamune onkel. Süda läks pahaks, käed värisesid. Juhtuski nii, et onu hakkas mulle järele jõlkuma. Midagi hõikus ka mulle, ent jumalale tänu, et ma seda ei kuulnud. Lõpuks jooksin vales kohas üle tee ja hüppasin üle piirde. Minu kehalise kasvatuse õpetaja oleks olnud minu üle uhke, sest ma poleks ise ka arvanud, et ma peaaegu et parkuurin. Hea oli see, et vanamehe radikuliit või puusaprotees ei olnud nii võimekad, et mulle järele jõuda.
Pidu jäi sulle, ent 3x12h vahetus tööl on minu
Piinlik mainida, et kogu eelnev tekst on kirjutatud juba mitmeid päevi tagasi. Lootsin, et mul õnnestub see blogi valmis kirjutada, et õigeks ajaks see ülesse riputada, ent tutkit. Ma pole viimase kolme päeva jooksul saanud teha midagi muud kui tööd, sinna sekka ka minimaalselt unetunde. See pole enam isegi üllatav. Minu nädalavahetus on koosnenud kohvist ja kahe erineva universiumi vahel hõljumisest. Blogipostituse valmis vorpimine oli mul koguaeg mõtteis, ent mida ei olnud oli aeg ja ka energia. Täna, olgu kõrgemad väed tänatud, sain ma magada lausa poole üheteistkümneni! Ja ma tunnen ennast siiani justkui rongi alla jäänud hülgekonserv. Ma olen tõepoolest üle mõistuse õnnelik, et täna on käes esmaspäev. Ma poleks iial arvanud, et ma seda kunagi avalikult välja ütlen.
Helen ja russki jasõkk
Keskkooli eksamiperioodil nägin ühel laadal enda vene keele õpetajat. Ta tuli minu juurde, et küsida minu käest: “Helen, ütle mulle, mida sina nende aastate jooksul vene keelest õppisid? Mulle tundub, et mitte muhvigi”. Kuldsed sõnad, peab ka mainima, et tohutult tõesed. Nende sõnade õigsust olen hakanud mõistma alles nüüd, mil iga teine klient on vene keelt rääkiv isik. Vähemalt saan ma aru, mida tähendab “balšoi” ja “malenki”. Ükskord koperdasin töö juures radiaatori otsa ja käisin pikali. Õnneks polnud küll mitte ühtegi klienti, ent vähemalt oleksin ma osanud talle vene keeles öelda “jaa upaala”. Sellega minu vene keele oskus ka ammendub. Vabandan õpetaja ees! Ja üleüldse paljude õpetajate ees! Ma olin jube!
Igal reedel ilmuva hakkava tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.