Kell on 03:48, tulin mõned tunnid tagasi töölt, üritasin oma eraeluga sina peale saada ja siin ma nüüd olen. Väsinud, tüdinenud ja pahur. Kui mõelda, et mille kõigega tuleb veel sel nädalavahetusel silmitsi seista, siis ma isegi kaalun, et viskan oma telefoni Ülemiste järve ja kolin metsa sisse elama. Võtan sada kassi, joon puukoore leotist ja mossitan nii umbes elu lõpuni. Kahjuks või õnneks seda ma siiski teha ei saa ega tohi. Esiteks juba selle pärast, et mul poleks piisavalt pappi et maamaksu maksta. Peab vist ikka tööl edasi käima, koolis muidugi ka.
What is wrong with me?
Mind on tabanud haiglane identiteedikriis. Sada erinevat küsimust pulbitsevad korraga peas. Kas ma pean terve aja kuni kooli lõpuni jagama korterit random isikutega, või tuleb mul millalgi võimalus omaette korter üürida? Kui palju peaksin ma selle jaoks kooli kõrvalt tööd tegema, et tulevikus omaette elamise muretsemine oleks üldse võimalik? Kas ma sellisel juhul saan midagi muud süüa ka, või pean hakkama iga kuu Täistunni Ekspressiga kartulivõrke Tallinnasse vedama, et ma päris otsa ei lõpeks? Kas sellisel juhul koolis käimine on üldse võimalik? Kas ma peangi kõik need aastad klienditeenindajana töötama? Kas baristana töötades on eetiline, et ma kodus lahustuvat kohvi joon? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Tundub, et ma mõtlen jälle üle.
Midagi positiivset on ju ka…
Hiljuti saabus ka õnn minu õuele, ehk võimalus soetada uus arvuti (mida ma armastan, sest see ei ava internetti 20 minutit ja mul pole veel tekkinud ahvatlust seda rõdult lendu lasta) ja veidikene riidepoodides kolada. H&M. See jumalik H&M. Otsemaid kui ma Kristiine keskuse uksest sisse astusin, vaatas see taevane ilmutis mulle vastu, ning olgu mainitud, et sinna mu kaine mõistus ka kadus. Ma usun, et kõrvalvaatajatele meenutasin ma meeleheitel gorillat, kes ühe stange juurest teiseni jooksis ja hääd-paremat endale kokku kuhjas. Kui jõudsin koju, siis valdas mind tugev šopingupohmell. Kõik kohad olid hilpe, kilekotte ja hinnasilte täis. Ausalt öeldes on ka praegu. Pooled minu ostudest olid kõike muud kui ratsionaalsed, ent vabandan väga, kui kord milleeniumi jooksul selleks võimalus antakse, siis mina juba seda võimalust käest ei lase.
Kas tan kohvi ka om vai?
Eile tööl olles tabas mind kui välk selgest taevast midagi, mis mul justkui unustustehõlma olid vajunud. Putka juurde tuli vanapaar, hindu uurisid ja omavahel arutasid: “Tan ole’õi määnestki kohvi!” Kulla lugejad, kui ma eelmisel korral kurtsin, et mu russki jasõkk longab üle känu ja küna, siis nüüd oli minu aeg särada. Usun, et lükkasin ennast demonstratiivselt poolest rindkerest saadik putka luugist välja ja laususin: “Om iks. Cafe creme omgi harilik kohv. Piimaga vai ilma?” Vanapaar muidugi ei märganud minu suurepärast võru murraku oskust, sest tundus, et nende jaoks oligi see tavaline, ent ma ise tundsin end kui maailma suurim tegija. Väega hää miil oll õkvalt.
Igal reedel ilmuva hakkava tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.