Kes ei tööta, see ei söö (ega käi ka vanalinnas peol)
Möödunud nädal on olnud kiire. Kolekiire. Seetõttu on ka nädal möödunud justkui linnutiivul. Töö, kool, kool ja nädalale paneb ka punkti üks korralik kaheteisttunnine tööpäev. Ma ei oska jätkuvalt öelda, kas kohe ülikooli alguses tööle asumine oli hea mõte, sest ma oletan, et kõik raskemad rügamist nõudvad päevad ootavad mind veel ees. Algus on olnud paljulubav, ent ma ei saaks öelda, et just lihtne oleks. Seetõttu ongi hea, et töötan enamasti nädalavahetustel: kui vahelduseks koolis käia, on rohkem aega haavu lakkuda ja akusid laadida, et siis uuesti optimistlikult minna vaevalist pappi teenima. Sel nädalal on mind ootamas ees vaid üks koolist ja töölt vaba päev, mille sisse püüan ma põimida meedia-ja ühiskonna koduse töö valmis vorpimise, puhkamise, mängimise, koristamise ja seltskondlik olemisega. Ehk õnnestub. Antud juhul tahaks tohutult magada, ent magamist ma hetkel endale ilmselgelt lubada ei saa, sest püüan tänase õhtu jooksul lõpetada üht pooleliolevat praktikumi ja õppida töö jaoks retsepte, et ma ei peaks homme mõnele kliendile kana näoga otsa vaatama, sest ta küsib minu käest midagi sellist, mille valmistamisõpetust ma peast ei tea ning seega seda piinlikult lehtedelt otsima pean. Samas peab tunnistama, et mida kiiremad mu päevad on, seda rohkem saan ma ka reaalselt tehtud. Seega ma üleliia ei kurdagi, sest tean, et lihtsalt vegeteerides ei suudakski ma komfort-tsoonist väljuda ja midagi tarka korda saata. Seega olen ma enda üle peaaegu, et uhkegi.
Mina ja mu lollid näoilmed
Minu perekondlikuks tõutunnuseks võib pidada tavaolekus keskmisest pisut kurjemat nägu. Tänu sellele olen nii mõnegi inimese jaoks endast esmakohtumisel pisut hirmutava mulje jätnud. Tegelikult teavad paljud, et minu puhul on asi kurjast väga kaugel (on ka mõningaid erandeid). Seetõttu olen proovinud tööl olles endaga teha tõsist tööd, et manada näole natukene leebem ilme. Ehk siis, nii julm kui see ka ei oleks, olen ma proovinud pidevalt naeratada. Jumala eest, kui see külge hakkab, on sellest lahti raske saada. Töölt koju tulles naeratasin ma kogemata ilmselt igale inimesele, kes mulle tänavale vastu tuli. Avastasin seda siis, kui märkasin enda peegeldust trolli aknal. See oli ausalt öeldes palju hirmutavam, kui tüüpilise tõsise näoga ringi käimine. Kujutan ette, et paljud arvasid, et ma lihtsalt irvitan nende üle. Tegelikult oli asi selles, et mu aju ei saanud aru, et tänaval ei ole enam vaja klienditeenidaja olla.
Šampoon ei olegi „taastuv loodusvara“?
Mõned aastad tagasi oli mul võimalik proovida ühiselamu mõnusid. Pärast seda arvasin raudkindlalt, et nüüd ma tean küll, kuidas targasti majandada. Hehe, ei tea ma midagi! Siis oli asi lihtne, sest käisin igal nädalavahetusel kodus ja raha sain ma nädala, mitte kuu lõikes. Pean tunnistama, et oma raha terve kuu peale jaotamine on kohati võib-olla isegi raskem kui raketiteadus (ehkki ma ausalt ei ole õige inimene kuidagi raketiteadust kommenteerima). Kodus oli asi veel lihtsam. See, et vannitoas oli otsa lõppemas dušigeel, šampoon või palsam, ei olnud absoluutselt minu mure. See lihtsalt oli seal ja kui ka ei olnud, siis üsna pea tekkis. Igatahes, olgu mainitud, et siin Tallinnas vannitoakappidel sellist võlujõudu ei ole. Seetõttu jäi mul kõikvõimsast H&Mist nii mõnigi lahe ja isegi üsna odav hilp soetamata, sest tõsiasi on see, et ei minu vannitoariiulid ega külmkapp ennast ise täis ei converdi.
Väikesed asjad loevad kõige rohkem
Täna pärast loengu lõppu hakkas minu mobiiltelefon taskus helistama. Helistajaks oli minu 11-aastane väikevend, kes helistas mulle, et rääkida sellest kuidas maja taha on istutatud õunapuu ja et mingisugune siil olevat meie kassi sügavalt välja vihastanud. Poleks arvanud, et päeval, mil kõik on nii kiire, segane ja väsitav, võib selline telefonikõne jõudu palju rohkem juurde anda.
Ma valetaksin, kui püüaksin väita, et koduste järgi üldse ei igatseks. Vahel viskab kogu see pealinna virrvarr kopa nii ette, taha, paremale ja vasakule, et hea meelega teleporteeruks päevaks või kaheks sinna, kuskohast ma tulin. Igatsen oma inimesi. Ent tsiteeriks klassikuid: „Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed.“
Igal reedel ilmuva hakkava tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.