Ma olen sunnitud jälle vabandama. Hakkaks justkui halvaks harjumuseks saama, et minu postitused ei ilmu enam mitte igal nädalal, vaid üle ühe nädala. Päris ausalt, kõlab väga labaselt, ent mul pole olnud tõepoolest aega. Ja kui aega on olnud, siis ei ole leidnud piisavalt energiat. Nüüd on mul pool tundi aega ja natukene ka jõudu.
Ma jäin haigeks
Igas mõttes. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma ei tea, kas asi on tingitud stressist, ent mitmel järjestikusel päeval piinas mind jõhkramat sorti migreen. Mõte kõikidest tegemist nõudvatest asjadest painas mind ja hakkas tekkima tunne, et Pentsa on ära flippimas. Istusin oma Mustamäe toas nagu zombi, vaatasin märkmikusse ja närisin valuvaigisteid. Isegi, kui ma üritasin hakata tegelema ühe raamatu, essee ja kahe rümatööga, siis lõpuks said minu peaga jalgpalli mängivad pisikesed päkapikud minust võitu, ning ma magasin lihtsalt nii kaua, kuni ma lõpuks ärkasin ilma peavaluta. Peavalu võib ju leeveneda magades, ent lugedes suurteost “Comparing Media Systems”, paraku mitte. Lõpuks sain ma vahelduva eduga oma asjad tehtud. Esitatud said nad viimasel minutil, ent siiski õigeaegselt. Mis teha, ega minu moodi vist ei olegi töid kolm päeva enne tähtaega esitada, tuleb lihtsalt tõdeda seda fakti.
Üks öövahetus, sada häda
Sain lõpuks omal nahal ära kogetud ühe kurikuulsa öövahetuse, millest töö juures palju räägitakse. Öövahetused, oh need öövahetused. Mida see endast kujutab? Võitlust iseendaga, et mitte magama jääda, palju meeleolukaid vestluseid klientidega ja üks tervenisti maha magatud päev. Õhtul kaheksast hommikul kaheksani tööl olemine nõuab ikka väga head playlisti, mida minul antud momendil küll kuskilt võtta ei olnud. Uni. Tikkus. Peale. Positiivne on vähemalt see, et kohvi vähesuse üle ei saanud küll mitte kuidagi kurta. Seda seal jagus nii, et tapab. Lisaks sain veel kingituseks suure sületäie lilli, mida ma hommikul trolliga koju minnes nagu kaseviha hunnikut enda taga järel vedasin. Kuigi ma olen ka eelnevalt töö juures lilli saanud, siis seekord ei olnud saatuslik minu isiklik sarm, vaid tõsiasi, et kellegi noormehe deit oli lihtsalt kõige kurvemal kombel üle lastud. Seega saingi mina ühe maltsahunniku võrra rikkamaks.
Minul on ükskõik, sel nädalavahetusel kannan ainult crocse!
Hetkel viibin kodus. Kütan ahju, juukseid korralikult ei säti ja kõnnin mööda õue lilleliste crocsidega ringi. Pole olemas vist paremat ravimit mitte ühelegi murele või haigusele, kui olla lähedal endale kallitele inimestele. Peab tunnistama, et kõik mured tunduvad väiksemad ja kõik peavalud tunduvad väljakannatatavad, kui üle pika aja ei pea muretsema selle pärast, kuidas pealinnas elama jääda. Las ma naudin seda kõike kuni pühapäevani, siis tuleb reaalsus jälle tagasi. Stress, pikad tööpäevad ja palju koolitööd. Aga kuni pühapäevani ravin enda tohutut köha, vaatan väikevendadega multikaid ja muidugi kannan crocse. Because I can!
Aga kas Sina oled juba Meediasüsti liige?
See lõik siin ei ole praegu alatu promomine, vaid lihtsalt siiras arvamusavaldus. Ma tean, et nii mõnigi tore ja andekas inimene on minu blogil silma peal hoidnud, ent millegi tõttu ei ole ta veel meie tiimis. Tahaksin lihtsalt meelde tuletada, et kõik suured asjad algavad väiksematest, ning Meediasüst on täpselt sedasorti projekt, mis võiks olla hüppelauaks nii mõnelegi toredale noorele, et tulevikus saada lahe töökoht, palju feimi ja sulli. Kõigil teil on võimalik tulla ja olla üks meie hulgast! 🙂
Reedeti ilmuva tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.