Mul on kahju, et olen jälle blogimisega väga hiljaks jäänud. Kui ööpäevas ehk oleks mõned tunnid rohkem, siis oleks mul ka ehk aega kirjutada. Praeguse seisuga olen ärganud igal hommikul kella kuue paiku, olles magama saanud umbes kella ühe või kahe ajal. Hommikul lähen tööle, olen olnud seal lõunani ja edasi kimanud täieliku turbokiirusega kooli, et istuda mitu tundi mõnes “väga põnevas” loengus, näiteks nagu “Vene ajakirjanduse ajalugu”. Olles normaalselt magamata, terve hommiku veetnud kohvijooke tehes, siis ausalt öeldes on loengus süvenemine väga-väga-väga raske. Olen teinud ka vastupidi, käies päeval oma loengutes ja õhtuti tööl. Kumbki variant neist ei ole hea, sest siis jõuad “kirgas kriit” olla ainult ühes kohast neist. Üha enam olen mõlgutanud mõtteid selles suunas, et tööleping lõpetada ja keskenduda ainult koolile. Jah, mõte on ilus, ent ilmselgelt napiks siis lisaraha, mida igapäevaselt vajan. Napib tegelikult juu nagunii, ent siis oleks ikka päris hullusti. Mida siis teha, võtta või jätta? Mis on õige ja mis on vale? Kui keegi on minust targem ja oskab mulle seda öelda, siis tõesti tehke seda, sest minu juhe hakkab tasapisi kokku jooksma.
Koolis on vahva. Vist!
Mulle on mainitud, et ma räägin viimasel ajal liiga vähe koolist. Nüüd siis püüan seda saatuslikku viga kuidagi parandada. Mulle endiselt meeldib koolis, ent seda üldjuhul pigem siis, kui ma peangi sel konkreetsel päeval viibima ainult koolis, mitte ka tööl. Seljuhul tunnen, et ma suudan asjadest aru saada ja loengus kaasa mõelda. Viimastel päevadel, mil olen otse töölt kooli jooksnud, olen tundud ennast loengutes tõelise kallerdisena. Võtame näiteks sellise suurepärase loengu nagu “Vene kogukond Eestis”. Õppejõud, kahtlemata väga tark ja võimekas naine, näitab kolm tundi järjest slaide. Iga slaidi juurde kuulub pikk ja sisutihe jutt, mis täpsustab detaile ja mille kuulamine oleks väga tark tegu arvestades tõsiasja, et ühel ilusal päeval tuleb sooritada eksam. Ent ma ei saa süveneda, ma küll väga püüan, ent mingil põhjusel aju blokeerub. Ainus mõte on see, et saaksin minna magama. Vägisi tikub tunne, et kohe-kohe löön oma peaga vastu lauda ja siis auditoorium kuuleb seda. Ja analoogne lugu ka eile “Poliitika ja valitsemise” loengus. Esimesed poolteist tundi oli isegi enesetunne, et suudan väga intensiivselt kaasa mõelda, sest teema on huvitav. Jah, vajab rõhutamist, et tegemist oli kõigest esimese poolega loengust. Teisel poolel proovisin välja mõelda viisi, et silmad kinni ei vajuks. See oli väga tõsine probleem, sest luugid lihtsalt vajusid ja loengus magamine on lihtsalt üsna hale. Seega ma nüüd ei teagi, et mida endaga peale hakata, et võidelda selle jubeda tekkinud unevõlaga. Kui aega leiaks, siis hea meelega magaks. Ent kuidas aega saada?
Tahassi ärr kodo!
Väga pole küll aega selleks, et koju igatseda, ent vahel teen seda ikkagi. Sel kuul minu jalg Põlvamaa pinda ei puudutagi, sest mul ei ole vabu nädalavahetusi, ent niiiiiii väga tahaks! Kui olla pikalt Tallinnas, siis tekib igatsus ka kõigi nende asjade vastu, mis omal ajal Põlvas niivõrd pinda käisid. Mäletan, et ma ei sallinud neid uimaseid pühapäeva hommikuid, mil Põlva linna peal rahvast absoluutselt ei liikunud. Linn tundus mulle siis täiesti mõttetuna. Oi, kuidas ma tahaks, et ma saaks praegu pooltühjas linnas ringi liikuda, näha tuttavaid nägusid ja kasvõi silitada vana koolimaja seinu, ent teatavasti olevat tahtmine vaid taevariik. Eks igal pool mujal tundubki alati parem kui paigas, kus ise parasjagu viibin. Ma mõistan, et eks paljud mu blogi lugejad leiavad, et ehk ma vingun liiga palju. Noh, proovige lihtsalt aru saada, ma ju alles õpin elu. Või pigem tundub hoopis sedamoodi, et elu õpetab mind. On, kuidas on, ei ole ju ka halba ilma heata. 🙂
Igal nädalal ilmuva tudengiblogi autor on Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala esimesel kursusel õppiv Helen Pentsa. Läbi huumoriprisma toob Põlvamaalt pärit Helen lugejateni oma tudengielu eredamad ja tumedamad hetked.