Üllar teenib igapäeva leiba nimelt postiljonina. Kas lehepoisist miljonäriks?
Kirjelda enda lapsepõlve ning kooliaega.
Olen Põlvas üles kasvanud. Kui mina kooli läksin siis minu vanem õde läks just Tallinnasse kõrgkooli ja ka vend lahkus Põlvast samal ajal, nii, et põhimõtteliselt kasvasin üksiklapsena üles. Alguses olin ma väga hea laps, kuna kodune kasvatus oli distsiplineeritud. Kahjuks kodus ei õpetatud mulle lollusi, seega sai need korraga ära õpitud koolis. Mind on alati iseloomustanud väga vaba ja piirideta suuvärk. Mitte, et ma ropendaks, aga räägin asjadest alati nii nagu need on. Eks seetõttu olid ka suhted õpetajatega kesised – 20-st õpetajast sain hästi läbi vast umbes viiega.
Sa oled volikogu noorim liige, mis Sind motiveeris kandideerima?
Täitsa ausalt öeldes on mulle Põlva alati väga armas olnud. Kandideerimise hetkel olin ma veel otsapidi Tartus, aga alati tõmbas tagasi. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et kuigi Põlva on ilus ja tore linn, siis noortel pole siin midagi teha. Ma ei saa peret luua, kui mul pole tööd ja kui mul pole tööd, siis ei saa ma korterit osta, kui korterit pole, kuhu ma siis lapsed panen? Ja mind see nii väga häiris. Eelmine volikogu koosseis koosnes ju keskealistest ja pensionäridest. Neil endal olid samad töökohad juba 30 aastat olnud, nemad ei pidanud selliste asjade pärast muretsema. Ma tahaks väga, et minu lapsed käiks Ühisgümnaasiumis, et nad saaks sellised sõbrad, nagu mina sain. Nende sõpradega ma võin ka 20 aastat hiljem tänaval kohtutes häda korral raha laenuks küsida. Tallinnas lähevad aastad mööda ja enam ei tunta äragi.
Oled Sa tundnud, et noorte kaasatus volikogus on toonud mingeid muutusi?
Eks noored hoiavad ikka kokku ja tegelikult ju kahe aasta jooksul Põlvas hakanud noorte jaoks palju rohkem toimuma. Mingi hetk oli Põlva noorte tegevuse suhtes surnud linn. Ma ei ütle, et meie oleme konkreetselt seda või teist teinud, aga me oleme olemas ja võtmeisikud tajuvad noorte olemasolu ja saavad suunata neid, kes miskit ära teha saavad. Noortekeskus sai valmis, aga kui poleks väga kõva juhti, siis poleks sellest midagi kasu. ANK-i juhiga suhtleme ju meie pidevalt. Kultuurikeskuses toimuvad jälle noortele peod, Uue Ajastu Festival toimus. Positiivne!
Sa puutud oma töö tõttu kokku väga erinevate inimestega, mis on see, mis inimestele enim muret teeb?
Eks luisata pole mõtet, esiteks ikka tööpuudus ja seejärel kõik muud hädad – ei jõua üüri maksta, on tekkinud võlad, siis järgnevad juba söögiprobleemid. Eks ma ju näen seda pidevalt, et alles käisin ja inimesel oli korter enda oma, nüüd on juba võlgade katteks käest ära võetud. Paljud elavad nüüd sotsiaalkorterites. Aasta, paar tagasi said nad majanduslikult veel väga edukalt hakkama.
On ka asju, mida Põlvas väga kiidetakse, nt pensionärid on väga rahul, et ära pole võetud matusetoetust. Kui sa saad ikka 220 € pensionit ja oled üksik ning kedagi on tarvis matta, siis Sa ei tule lihtsalt omadega välja.
Sa oled sotsiaalkomisjoni liige, mille pärast enim südant valutad?
Seda on raske öelda. Mulle on üldplaanis alati olnud tähtis, et pensionärid ja puuetega inimesed jt abivajajad saaksid abi. Kahjuks ma leian samaaegselt, et liigne abi võib võtta inimeselt motivatsiooni ise hakkama saada. Kõige suurem mure hetkel on ehk see, et puudub linna enda hooldekodu, aga Põlva vaevalt enda hooldekodu rajab, see on väga kulukas ja ilmselt tehakse see mitme valla peale kokku.
Teine mure on nende pärast, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad, nad ei saa sotsiaaltoetusi, nad pole kuskil listis ja nad põhimõtteliselt isegi saavad enesega hakkama, aga reaalsuses on neil ikkagi tarvis teatud sorti abi. Nad ei taju enam ümberkaudset, isiklik hügieen on väga nigel, kodu vajab korrastamist jne. Ma olen näinud neid kodusid, kus uksest kaugemale minna ei taha, sest see on õudne. Linn ei saa ka sekkuda, sest otseselt ning paberil nad vaja abi ja ise nad tihtilugu seda abivajamist ka ei tunnista.
Pärast gümnaasiumi läksid Tartu Ülikooli ajalugu õppima, aga Sinu haridustee on jäänud venima. Miks ja millised plaanid sellega seoses on?
Ajalugu mind väga huvitas, aga mingi aeg ma muidugi hakkasin mõtlema, et mis ma ainult selle ajaloo haridusega teen, õpiks siis parem ajaloo õpetajaks juba. Seda saab teha magistris. Hetkel on mul jäänud bakalaureuse kraadi kättesaamiseks teha veel nipet-näpet ja lõputöö. Pikem vahe on tulnud õpingutesse mitmel põhjusel, suurimaks ikkagi majanduslikud. Tartus mind koondati ja kui töötuks jäi ka mu ema, tundus mõistlikum kolida tagasi kodulinna ja siin tööd leida. Aga töö käimine on väsitav ja lihtsalt ei jaksa ei füüsiliselt, ega majanduslikult iga päev Tartu vahet käia, et loengutes osaleda. Kuna ma ka oma õpingute eest maksan, siis seda keerulisem on. Aga kindlasti on mul plaan ülikool lõpetada.
Millega sa väljaspool tööaega tegeled?
Ma olen raamatuhuviline. Sporti väga ei tee, ujumas ainult käin. Väga tihti käin noortekeskuses, saab sealsete töötajatega maailma asjadest rääkida.
Milline on sinu elu moto?
Minu jaoks on oluline kõigiga hästi läbi saada. Seejuures on muidugi see konks, et ma kas meeldin inimestele või konkreetselt ei meeldi, aga mina ise kellegagi kunagi tüli norima ei lähe. Eks ikka leidub inimesi, kes meile ei meeldi, aga seda pole vaja minna kohe näkku karjuma, saab ju lihtsalt eemale hoida