esietendunud jantlikust virvarrist «Minu Põlvamaa» küll raske üles leida.
Küllap Põlvamaa nagu iga teinegi koht ongi igaühele erinev, kuid etenduse kulgedes algne küsimus ununes ning pealtvaatajad keskendusid eeskätt noore autori ja lavastaja Rivo Veski vaatenurgale. On siis meie maakond üks mõttetu koht Võru- ja Tartumaa äärealadel oma pidevalt sõdivate linna- ja vallajuhtide ning poisikesena kujutatud maavanemaga, või lihtsalt üks liiga rahulik kohake, mille eluvaimu on vaja ergutada üksteisele ärapanemisega?
Arvatavasti ei olegi Põlvamaast tervikpildi loomine kerge ettevõtmine. Sestap mõjus ka etendus sageli liialt hüpleva ja kokkuklopsituna. Ehk olnuks täpsem pealkiri «Pildikesi Põlvamaalt», sest millegi üldistamiseks jäi tekstil kandvusest puudu.
Etendus iseenesest oli tõeliselt kirev, ja nii oli kogu selles suhteliselt küsitava sisuga 2,5-tunnises virvarris ridamisi üllatavaid lavastuslikke lahendusi ning südamest naerma ajavat situatsiooni- ja karakterikoomikat – meenutades kas või Hurda ja Sirje dialoogi või üle Eesti tuntud väidet «See vastus on vale».
Dan Põldroosi kehastatud ämm võib aga rahul olla, sest Reno Veski on tema rolli pea täiuslikkuseni lihvinud; kaksikuid õdesid aga ei saa üldse ilma naeru kihistamata meenutada.
Ja muidugi aitasid etendusele kaasa Andre Laine seatud head tantsunumbrid, mis kohati lohisema kippunud tekstiosa järel lavastuse jälle hooga käima tõmbasid.
Kui meeskoori kaasamine jäi ehk küsitavaks, siis Heimar Lenk andis lavastusele juurde vajalikku välist sära. Mees nautis ka ise ootamatult sülle kukkunud rolli selles kummalises Põlvamaa show’s silmnähtavalt.
Kõige vahvam kogu asja juures on aga see, et lavastajal on õnnestunud selline hulk (sadakond) põlvamaalast ühise eesmärgi nimel tegutsema panna, ühise energiaga laadida.
Oli etendus milline tahes, on see nüüd osa (minu) Põlvamaast ja küllap on ka Põlvamaa selle võrra rikkam.