Teemal arutleb Põlva Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Merle Pintson.
Teisipäeva hommikul ETV eetris olnud «Terevisioonis» täheldas Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse vanemõpetaja Edward Kess, et uutele õppekavadele üleminek, ilma et oleksid valmis uued õpikud, tähendab õpilastega inimkatsete tegemist.
Tartu Ülikooli korraldusel uuel metoodikal põhineva emakeele seminari juurde moodustud praktikutest koosneva seitsmeliikmelise grupi üks liige, Põlva Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Merle Pintson nimetab uue õppekavaga seonduvat absurdseks kohustuste kaelast veeretamiseks.
Teisipäevahommikuses «Terevisioonis» tehtud intervjuuga ja Edward Kessiga on Pintson «150% nõus». «Just sellistest õigetest õpikutest, millest Kess kõneleb, on gümnaasiumiastmes hetkel puudus.»
Neist rääkides viitab Pintson õpikutele, mille sisu toetaks tunnis tehtut teooriaga. «Õpikut vajab tõepoolest õpilane, mitte õpetaja. Meie kool on täna olukorras, kus kirjanduse tunniks on kolm-neli õpikut tõepoolest olemas, ja nende õpikute põhjal on võimalik teha konspekt ja konspekti põhjal tundi anda. Kuid see omakorda tähendaks, et õpilane peaks hakkama konspekteerima. Ei ole ju võimalik, et õpilane jätab kõik selle meelde, mida ta tunnis kuuleb. Üsna kindel on aga see, et kümnenda klassi õpilane pole võimeline nii hästi konspekteerima, et materjal kinnistuks.»
Õpikute puudus tekitab lisatööd
2009. aastal jõustunud uue õppekava järgselt on tekkinud tühimik valmisoleku osas, mis Pintsoni sõnul õpetajatöös meeletut lisakoormust tekitab. «Nagu haridus- ja teadusministeeriumi üdharidusosakonna juhataja Irene Käosaar ütles, paljud õpetajad ei kasutagi õpikut ja otsivad internetist materjale. Kolm-neli õpikut ja materjali otsingud internetist ning selle põhjal tunniks konspekti koostamine on ju ilmselge õpetaja lisatöö. Ma pean koostama ja kokku otsima kogu materjali, lähtudes õppekavast.»
Kui Käosaar väidab, et ka enne uue õppekava vastuvõttu kasutusel olnud õpikud on täna kasutatavad, siis Pintson lisab, et tõepoolest, aga ainult osaliselt. «Saan kasutada vana õpikut «Keel ja kirjandus», aga sellele peaks lisanduma väga palju teoreetilist materjali, mille saab kätte küll internetist, kuid see on väga teoreetiline ja teaduslik. Selline materjal ei ole jõukohane kümnendale klassile,» leiab Pintson.
Nii peab Pintson absurdseks ka seda, et õpetajaametiga justkui piiritu loovfaktor kaasnema peaks. «Emakeeleõpetaja puhul on loovusel küll suur roll ning tegelikult on kõik õpetajad ju loovad. Aga kuskil on ka loovusel piir. Õpetaja pole üliinimene, kes jõuaks igaks järgnevaks päevaks viis-kuus ainetundi ette valmistada uut õppematerjali juurde tootes.»
Koondmaterjali puudumine ei loo õpilases tervikpilti
Eesti keele õpetamine jaguneb õppekavast lähtuvalt kahte ossa – kirjandustunnid ja eesti keele grammatika ning struktuuriõpe. «Mis puudutab kirjandust, siis seal on segadus suuremgi. Kümnenda klassi osas oleme läinud seda teed, et vahetasime ära kursused, kus alustame ajaloolises mõttes algusest – kursus keskendub ajale antiikkirjandusest 19. sajandi kirjanduseni välja. 35 tunni jooksul peame jõudma antiikkirjandusest realismini. Minu veendumuse kohaselt peaks aga õpilasele õpitust ka mingi jälg jääma. Tegelikkuses kappame kiiruga üle kogu ajastust. Kui pole koondõpikut, siis pean konspekti koostama hunniku õpikute põhjal, mis ei ole aga realistlik.»
Käosaar ütleb intervjuus ETV-le, et kõige tähtsam on õpetaja koolitus, sest õpetaja, kes on kursis vanema õppekavaga, suudab orienteeruda ka uuemas. «Sellises kontekstis räägib ta iseendale vastu. Käosaar ütleb ka, et õppekava pole palju muutunud – on vaid muutunud praktilisemaks. Kus on siis need koolitused, kus õpetajad välja õpetatakse? Praktilise kursuse metoodika on jah, olemas. Sellele kursusele saab registreeruda vaid 43 õpetajat, mis tähendab, et see grammike ei täida suure emakeeleõpetajate massi (üle Eesti 1431 õpetajat) vajadusi.»
Koostöö kirjastajaga pidanuks juba ammu algama
Pintson on nördinud, et haridus- ja teadusministeeriumi esindajana Käosaar õpikute küsimuse vastutuse Riigikogu kanda jätab. «Õppekava väljatöötaja oleks pidanud juba ammu kirjastustega koostööd alustama. Selleks et õpetada, on ka õppevara vaja.»
Õpikute puudumine tekitab segadust veel palju, sest Pintsoni hinnangul tähendab see lisaks õpetaja lisatööle suuremat vajadust paljundada, presentatisoonide tegemisteks videoprojektorite olemasolu jne. «Viiest Põlva Ühisgümnaasiumi emakeeleklassist kahel on videoprojektor olemas. Kui ministeerium on see, kelle vahendusel uus õppekava rakendub, siis peaks olema ka mingi kokkulepe õpikute autorite ja kirjastustega ning uute õppevarade soetamiseks kuluvatele vahenditele. Samuti ei kohustu kohalik omavalitsus ega kool uue õppekava rakendudes õppevara täiendama. Need vahendid peab leidma uuenduste tegija ehk teisisõnu riik. Tänane olukord on seline, et õpikuid lubatakse alles kevadeks, ajaks, mil kursus on läbitud juba n-ö katse-eksitusmeetodil.»
N-ö kriidi ja tahvlimeetodil eesti keelt õpetada Pintsoni sõnul saab, kuid kui kursuse mõõde on sõnastatud praktilise keele õppeks, on ta veendunud, et teooriata ei saa isegi emakeelt õppida. «Kirjanduses ei saa ma teha seda, et iga tund analüüsin ja arutlen. Loomulikult see arendab, aga teooria peaks praktikat toetama. Ja see peab tulema õpikust.»
—
Väljavõte Õpetajate Lehest:
Edward Kess küsib Õpetajate Lehes, millal jõuab 21. sajand emakeeleõpetuseni
«Ükski õpikukirjastus ei paku sügiseks 10. klassile keele ega kirjanduse õppematerjale. Kas probleem on selles, et vana leib tuleb maha müüa enne uue riiulisse panemist, või selles, et puudub haridusministeeriumi huvi? Erakirjastus on vaba ka kohustusest pakkuda riigile õigeaegselt vajalikku toodet. Eesti keele esimese kursuse «Keel ja ühiskond» õpiku visiooni tutvustas Künnimehe kirjastuse juht ja TÜ professor Martin Ehala Eesti emakeeleõpetajate seltsile selle aasta kevadel. Uus emakeeleõpetus avaldas muljet, visuaalselt köitvad slaidid ennustasid põnevat õppimist. Samuti said koolid enne õppeaasta lõppu õpikut tellida, kuid nüüd seisab Künnimehe koduleheküljel märkus: «Õpik ilmub 2012. aasta märtsis».»