Hariduselt nii diplomeeritud füüsik, psühholoog kui majandusteadlane, õpetab professor Anu Virovere Tallina Tehnikaülikoolis koosseisuväliselt juhtimist, strateegilist eestvedamist, selle olemust ja motiveerimist.
Hetkel teostab ta teadusuuringuid (olles TTÜ doktorant) ärieetikas. 25. augustil Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses toimunud Põlvamaa õpetajate augustifoorumil esinenud ettekandes «Juhtimine ja õpetamine – inimeste sihipärase mõjutamise kaks poolt» rõhutas ta õpetajate hoiakute muutuste vajadust.
25. augusti kõne refereering:
Põhikoolihariduses peavad toimuma põhimõttelised muudatused. Euroopa tervikuna peab püsimajäämiseks üle võtma uued väärtused. Kui külastasin hiljuti üht ärikonverentsi, tekkis seal küsimus, kelle käes on see võim, et Euroopa jääks kestma. Vastus oli, et võim on õpetaja käes. Kas ta suudab üles kasvatada põlvkonna, kes mõtleb teistmoodi, on teistsugune?
Eesti põhikooli- ja gümnaasiumihariduse seadust lugedes tekkis mul selline võrdlusmoment. Kui vaatame kooli kui organisatsiooni ning küsime, mis peaks muutuma, siis organisatsioonid defineeritakse järgmiselt: maailmas pole ühtki organisatsiooni, mis oleks loodud organisatsiooni enda pärast. Kõik organisatsioonid maailmas on loodud mingi väljaspool seisva eesmärgi saavutamiseks. Organisatsioon on kui vahend või instrument millegi tegemiseks.
Kui vaatame seda n-ö vana kooli, siis piltlikult öeldes nägi see välja nagu lapsele haamriga naela (teadmiste) pähe löömine. Uus põhikooliseadus nõuab, et me avastaksime lapse anded. Uus kool on nagu tangid, mis tõmbab naela seinast välja.
Ande avastamise vajaduseni on jõutud psühholoogiliste uuringutega. Meil on väga palju erinevaid võimeid. Kusagilt leidsin sellise arvu nagu 3000, et nii mitut erinevat võimet on inimestes kirjeldatud. Psühholoogide hulgas on arvamus, et 1% sellest ligikaudsest 3000 võimest on igal inimesel üle keskmise. See 1% teeb 30 võimet. Nende 30 hulgas on paar-kolm võimet, milles igaüks on meist puhas geenius. Tegelikult seisabki inimkonna ees ülesanne avastada, milleks me võimelised oleme. Kõige raskem siinjuures on muuta hoiakuid.
Kui seadus paberil on võrreldav nõukogudeaegse ütlusega «paber kannatab kõike», siis reaalselt nõuab uus haridusseadus õpilasele täiesti uut lähenemist ja metoodikat. Ennekõike nõuab see omaksvõetud põhiväärtust, et iga laps on geenius. Me oleme sügavalt veendunud, eriti reaalainete õpetajad, et osa lapsi lihtsalt ei suuda. Samal ajal võin ma füüsikuna käe südamele panna ja öelda, pole mitte midagi lihtsamat, kui õpetada lapsi nii, et kõigil oleks matemaatika viis. Võib-olla ei saa seda teha ajaloos, aga hinne ei olegi niivõrd tähtis. Õpetaja on nagu peegel ja me peame teadma, kuidas peegeldada.
Aga mis on mina-pilt? See kujutab endast kahte narratiivi – positiivset ja negatiivset. Seda ma oskan, sellega ma saan hakkama. Negatiivne narratiiv – sellega ma ei saa hakkama, seda on võimatu ära õppida jne. Kõik kooliuuringud kinnitavad, et kool kasvatab just negatiivset narratiivi. Meie kõikides õpilastes, kaasaarvatud ülikooli jõudnute hulgas, domineerib negatiivne narratiiv.
Õpetaja on siinkohal peegel, kes näitab, kui hea ma olen. Uue seaduse sees on püüdlus kasvatada positiivset narratiivi. Selle enesehinnangu keskne aktisoon annab teadmise – ma olen väärtuslik.
Selleks, et seda saavutada, tuleks ümber defineerida «edu» mõiste. Mis on siis edu? Enamiku arvates on see karjääriredelil hierarhilises mõttes ronimine. Levinud arvamuseks on, et hea töö on see, kus saab palju palka, kus on ametinimetuses sõna «juht». Kõige kurvem uurides kõiki tööaspekte, on see, et sõna «kutsumus» on kadunud. Vastupidiselt palganumbrisoovile peaks kutsumus olema aluseks. Mis on tegelikult edu? Euroopa toob siia juurde niisuguse mõiste nagu horisontaalne karjäär, mis lihtsalt seletades kõlaks umbes nii: «Tänavu luban olla parem õpetaja kui möödunud aastal.»
Me tahame, et lapsed õpiksid vabatahtlikult ja et õpetajad paneksid oma töösse hinge. Siit johtuvalt tekib küsimus – kas hinge saab raha eest osta? Tööpsühholoogia valdkonnas tehtud motivatsiooniuuringud näitavad, et kui palk on väga vilets, ei ole mõtet motivatsioonist rääkida. Palk võib olla ka väga hea, kuid motivatsioonist jääb ikka puudu. Hinge küsimus on kusagil mujal. Raha eest hinge ei osta, rahata on ka võimatu.
Kuidas õppimisprotsessi saada hingestatus? Need, kes õpivad väga hästi esimesel kolmel õppeaastal (kes kogevad positiivseid hetki õppimisest), mööduvad nende järgnevad õppeaastad samuti hingestatult.
Miks Soome koolid on paremad kui Eesti koolid? Sest Soomes hinnatakse koole järgmiselt: kõik koolid on võrdselt head, kõik õpetajad on head. Selle peale, et see ka nii oleks, kulutatakse tohutult energiat, aega ja raha.
Kui esimesel kolmel aastal satub last õpetama «halb» õpetaja, siis muutub kogu õppimise protsess vastumeelseks. See on aeg, mil kujuneb välja minapilt endast kui õpilasest. Algus on siinkohal määrava tähtsusega. Etteõpetamine hävitab selle potentsiaalse võimekuse. Need, kes väga varakult edukate tulemustega kooli sisse said, ei korrelleeru edaspidise edukusega. Pigem vastupidi.
Õppimine ei ole seotud otseselt teadmistega. Kõige paremini õpivad üle neljakümneaastased inimesed. Neile meeldib õppida, nad oli altimad muudatustele. Nii näitavad uuringud.
Teadmispõhine maailmapilt on see, mida peaks kool suutma pakkuda. Selles suhtes on väga suuri küsitavusi. Maailm on kõvasti muutunud. Arvuti on siin suureks muutuste tekitajaks. Järjest rohkem on lastel lineaarseid teadmisi ja järjest vähem seoseid. Küsimuseks tõuseb tervikliku maailmapildi olemasolu vajadus.
Et teha kindlaks õpilaste tervikliku maailmapildi alustalade olemasolu, esitan auditooriumi ette astudes oma juba traditsioonilise küsimuse – kus asub Maa Päikese suhtes, et suvi oleks? (Saalis on vaikus, kuskilt kostub köhatus. Edasi kirjeldab Virovere oma tüüpilist loenguatmosfääri, mis järgneb selle küsimuse esitamisele).
Saalis istub teise kõrghariduse omandajaid, ärijuhte ning magistrante. Küsimuse vastamise asemel ootan ma, et keegi ütleks: «Anu, rumal küsimus. Esiteks sellist küsimust ei saa esitada. Sest kui te küsite, kus on Maa Päikese suhtes, et oleks suvi, peaks meie teaduslikus maailmapildis vilksatama, et samal ajal kui ühes otsas on suvi, on teises otsas talv. Järelikult on küsimus, kus asub Maa Päikese suhtes, et suvi oleks, loogika mõttes valesti sõnastatud.»
Mina olen hea inimene ja ütlen kohe ette: «Maa liigub ümber Päikese mööda ellipsit, mille ühes fookuses on Päike.» Seepeale laste silmad säravad: mida lõkkele lähemal, seda soojem. Siit edasi küsin – milleks õpetasime füüsikat, loodusaineid ja veel tuhandet asja. Räägime koolis aastaaegade vaheldumisest, igasugu muid asju õpetame lisaks. Aga seda, miks aastaajad vahelduvad… (peab pikema pausi ja alustab vaikselt). Vahelduvad sellepärast, et Maa telg on viltu ja kui ta ei oleks viltu, aastaajad ei vaheldukski.
Selle näite varal tuleb öelda, et meie teadmistepõhine haridussüsteem peaks võtma suuna väärtustepõhisele õpetusele. Teadmine kui väärtus, kui ta on millegi jaoks vajalik. Käesoleval arvutiajastul peaksime õpetama teisi asju, mitte fakte. Faktid on arvutis niigi olemas. Laps peab omandama arusaamise ja kasutamiskõlbulikud teadmised.
Minu kõige suurem üllatus pärast teoreetilise füüsika eriala lõpetamist Tartu Ülikoolis ja õpetama asumist oli see, et tolle hetkeni arvasin: kui tean, siis oskan. Sealt oli väga pikk maa, et saada õpetajaks. Pidin muutma kogu oma suhtumise, kogu metoodika, pedagoogilised teadmised. Läksin Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima, sest sain aru, et õpetan põhimõtteliselt valesti. Teekond arusaamiseni, kuidas teadmine muutub kasutamiskõlbulikuks, oli väga pikk.
Mis teeb teadmise väärtuslikuks? Väärtuslik minu jaoks on see, mis on seotud minuga. Igas õppeaines peaks leidma koha, kus saame rääkida väärtustest. Väärtusi ei saa õppida, väärtused võetakse omaks. Inimene õpib käitumist matkimise teel. Igas organisatsioonis võetakse omaks ainult need väärtused, millest juhtkond lähtub. Koolis võetakse omaks ainult need väärtused, millest õpetajad t e g e l i k u l t lähtuvad. Niisiis – õpetaja kui peegel.
Väärtusi on läbi aegade kirja pandud nii religioosses kirjanduses kui antiikaja filosoofide mõttekäikudes, ja neid on kokku kuus: tarkus ja teadmised, armastus ja headus, vaprus (kannatlikkus) ja õiglus.
Selleks et midagi õpetada, peaksime lähtuma armastusest. Kuidas saab armastus olla omaks võetud väärtus, armastus õpetada? Kui ma ei tunne, et mind oleks koolis armastatud, siis armastus kõlbelise põhiväärtusena ei ole mulle omaksvõetav. Seega lapsi tuleb kasvatada. Voorusi tuleb kultiveerida. Aga ainult nii, et samal ajal peame neist väärtustest ka ise kinni.
Vaprus on siinkohal oluline, sest väärtustest peaks kinni pidama ka siis, kui see on meie jaoks ebamugav. Õigluse küsimus haridussüsteemis avaldub hindeid andes. Õiglus on väga keeruline mõiste. Kui meie põhiväärtuses oleks paika pandud, et iga laps suudab õppida ja et iga laps on väärtus, hakkaksid tekkima muutused. Ühtmoodi väärtuslikkuse vastu patustame jagades hinded, tehes eliitkoole, pannes lapsed pingeritta.
Mille järgi me hindame, et laps on arenenud. Me tegelikult hindame arengut hinnete järgi. Kas hinne mõõdab, kuidas ma arenen? Ei.
Väärtuspõhisest õpetamisest jõuame väärtuspõhise karjäärini – töö, mis pakub mulle naudingut, mida võiksin läbi elu teha. N-ö kulgemisseisund, kus inimene tööle asudes unustab aja ja teeb keskendunult oma tööd, on see aeg, mida kogevad kõik alates ehitustöölistest ja lõpetades tippjuhtidega.
Ometigi, küsides neilt kulgemisseisundit kogevatelt inimestelt, kas nad sooviksid sel ajal kusagil mujal kui tööl olla, vastasid enamik jaatavalt. See näitabki Euroopa ja laiemas pildis maailma väärtuskriisi – nagu suur osa inimesi ei teekski seda «õiget» tööd, mis on neile sobiv ja omane. Selleks, et Euroopa jääks kestma, peab inimene tundma, et ta teeb «oma» tööd. Et me tunnetaksime, et töö, mida teeme, on meie enda jaoks.
Eesti juhtide jaoks on inimene siiski veel vahend millegi saavutamiseks. See on murettekitav. Meil on väga pikk samm astuda hoiakute muutmise suunas.